"On külm, on hirme." - 12EEK Monkey "Oimjakon"

Vilkuritega prügiauto tagurdab elurajooni kitsal tänaval. Ei maganud hästi, hammas hakkas keset ööd valutama, vähkresin. Ei tulnud selle peale, et valuvaigistit võtta, nii üles ei ärganud kuni kuskil kella viie ajal oli uni läinud. Sain aru, et pean hambaarstile saama. Otsisin internetist infot valvearstide kohta. Kujutlesin, kuidas hammas teeb piinavat valu, aga oodata tuleb päevi. Häguselt mäletan lapsepõlvest, olin siis võib-olla üksteist, kuidas hammas valutas ja päris mitu päeva ei läinud arsti juurde. Veidral kombel, mis aitas, olid ühed kindlad karamellikommid, mille hoidmine põses pakkus leevendust, aga ei lasknud valu hetkekski unustada. Jäin uuesti tukkuma, nägin unes, kuidas olin kuskil registratuuris, sooviga saada esmaabi, et seeläbi kõrgeid tasusid vältida. Proua ütles, et esmaabi alla läheb hambavalu siis, kui enam püsti ei jõua seista. Ma ei kvalifiteerunud. Ärgates meenus, kuidas üks arst aasta tagasi kirjutas enne reisile minekut igaks juhuks antibiootikumid. Sobrasin oma arstisahtli läbi leidsin paki Duracef, nii on nende nimi, ravimeid. Veidral kombel oli sealt kaks juba võetud. Kas mul oli kaks pakki ja pidin kuuri lõpus uue paki avama? Ma ei tea, aga võtsin kaks kapslit ja neelasin alla. Lisaks kaks valuvaigistit. Tean, et tegelikult peaks minema hambaarsti juurde ja AB ei aita põletikku ravida, aga siiski haarasin selle kiire õlekõrre järele. Luban, et lähen veel sel aastal asja arsti juurde uurima. Hambad võiksid ikka korras olla, olgu muu nagu on.

Nüüd siis ongi nii, et kell on pool seitse ja olen üleval, veidi kõle tunne. Ei mingit öö romantikat, pime ja ebamugav. Ei teagi mida teha. Kuskilt jäi silma, et tänapäeva iseloomustab kõlav hüüdlause: igaüks võib alustada. Igaühest võib saada ükskõik kes. Alustamine on lihtsam, kui kunagi varem. Vaja on ainult läpakat ja nutitelefoni kaamerat. Vähem on juttu vastupidavusest, püsivusest ja kannatlikkusest, need ei ole justkui hinnatud omadused. Kuulsin hiljuti jaapani Kaihōgyō munkadest, kelle praktika on igapäevaselt maratone joosta, eesmärgiga muuta tugevamaks usku, treenides seda läbi püsiva ja valusa praktika. Ma ei teagi, miks ma seda juttu räägin, vist polnudki mingit mõtet. Lihtsalt suvaliselt hargnevad mõtted. Ja tugev enesekriitik, kes hindab. Tatar on vist valmis saanud. Oligi. Võiks vist natuke venitada. Keha on kange ja see poleks nagu minu oma. Olen oma kehas nagu mingis ebamugavas keskkonnas. Natuke joogapraktikat aitab taas end kodusemalt tunda selles kõledas maailmas. Tõesti, kõle ta tundub. Natuke lohutust pakkus prügiauto tagurdamisel kostuv signaal, mis tõi endaga tänutunde - õnneks ma ei pea praegu seal kabiinis istuma ja üksteise järel konteinereid tühjendama. See oleks alles ränk, sellega võrreldes on mu elu lihtne ja mugav. Täna ei taha kohe kuidagi selle maailmaga kohtuda.

Ma pole veel harjunud emotsioonidega, mis peale antidepressantide kuuri tagasi on tulnud. Üle ääre voolava rõõmuga on lihtsam toime tulla, kui viha ja kurbusega. Kipun ärrituma. Telefonikõned on jälle rasked, eneseületus on neid võtta. Olen pessimistlikum, seltskondade osas skeptilisem. Pigem ei taha, kui et tahan. See diagnoositud kerge depressioon on tagasi. Võib-olla nii ongi parem? Tagasi selles hallis linnas. Mu aimdus oli õige, et rohtude ärajätmisega kipub ka alkoholiisu kaduma. Jook ei mõju enam nii nagu suvel. Ilma rohtudeta olen alksi mõju osas rahulolematu, see pole enam minu droog. Puudub draiv minna pidudele, soov hängida. Küll aga on tagasi runner’s high, jooksukaif ning soov omaette nokitseda. Vaatame, kuidas grupiteraapia edeneb. Filmil töötamist katsun vältida, ilma ravimiteta on inimeste keskel töötamine eriti vastumeelne.

---

Nägin deemonlikku und. Vanaisa ja mu vennad olid teel mu kodu poole, külla. Ootamatult. Tuba oli sassis. Teadsin, et ei jõua koristada. Helistasin, ärgu tulgu. Seejärel tekkis hirm justkui see oleks viimane võimalus vanaisa näha. Mida teha, kas lasta nad oma lägasesse korterisse, mis ilmselgelt reedaks, et ma ei saa eluga hakkama või mitte? Kas see uni oli meeldetuletus millestki? Kas ma pidin midagi nii šokeerivat nägema, et see mõjuks äratuskellana? Või on see mu sisemine süütunne, et ma pole piisavalt korralik ja hea? Ja kas see meeldetuletav osa olen mina või on see osa kasvatusest? Ikka viimasest. Ärkasin sellest unest korduvalt üles ja vajusin jälle tagasi. Tuli meelde, et peaksin K.-le helistama palgatõendi asjus. Lükkan seda kõne edasi nagu see oleks midagi hirmsat, ometi see vasardab mu peas ja ei anna rahu. Ära ka ei tee. Kannatan. Milleks? Ei tea. Kardan elada.

Sellest unest ärgates oli erakordselt ärev olla. Ahjaa. Veel oli üks armukadedusstseen. H. oli minu pool. Liitus mu sõber. Nad kippusid silmist kaduma. H. läks duši alla, korraga oli S. ka seal. Hirm kaotada kontroll. Mille üle? Suhte üle. Pole vist ammu ennast nii sandisti tundnud, kui peale seda tukastust. Ma ei osanud muud seletust leida, kui rahustid, mida olen liiga kaua igapäevaselt võtnud. Eile küll ei võtnud, täna siiski peale seda und võtsin veerand tabletti. Et kuidagi olla. Loodan, et aktiivne eluviis ja keskendumine õpingutele võtavad selle vajaduse ära. Kodukontor mulle vist ikka pikemas plaanis ei sobi, kipun hulluks minema. Liiga väike kapsel, isolatsioonis olemine tekitab hirmu igasuguse inimkontakti ees. Tunnen ennast tõsise, nukra ja eraldatuna.