Oo, hommik rõlge. Pimedus. Ei, veel rõlgem - hämarus. Pole päev ega öö. Täna tuli meelde, millised need talved meil on. Midagi halvasti ei olegi, veel on see uudne. Eile purunesid soojarekordid, päike paitas üle kahekümne kraadi. Lõunapaiku võtsin ratta ja läksin sõitma, laupäevasest joomast veel pisut nõder, ei hakanud pingutama. Sõitsin läbi erinevate linnaosade, Järvele, sealt mööda kergliiklusteed Rahumäe surnuaiast mööda Nõmme poole ning tiiruga tagasi mustamäele, siis Stroomi lahe äärde, kus inimesed istusid, näod päikse poole, kogudes justkui viimast suvesooja, laadides end D-vitamiiniga. Jalutasin läbi Rocca al Mare keskuse, otsides tantsimiseks uusi tosse. Mõned päevad tagasi proovisin Adidas Ultraboost ketse, mille reklaamtekstis teatas ettevõtte, et nad selle ketsiseeriaga taasleiutasid jooksmise. Ägedad olid, 180 euro pealt saja peale allahinnatud. Ometi ei tahtnud kuidagi seda sotti välja käia, jäid kripeldama, aga ei läinud ostma. Eile Roccas sattusin Skechersi poodi ja leidsin samuti väga mugavad ja kerged tossud poole odavamalt, viiekümnega. Jah, need ei tundu nii lahedad, aga meeldisid ja kui vastu ka peavad, siis on super.

Ei edene see tänane kirjutamine. Olen juba korduvalt netti eksinud. Küll lugenud erinevate rahustite kohta, tossude kohta jne. Peaks midagi sööma. Hommik on käes ja kõht tühi. Läheb tatar jälle keema? Teen vist omletti vahelduseks. Matkale tegin kaasa kapsahautise, tahaks uuesti midagi sellist teha, mida siis paar päeva süüa. Eile öösel sattusin vaatama viie aasta taguseid reisipilte, olin siis ikka päris kõhna, ei tundnud ennast nii peenikesena. Nüüd selle suve jooksul oleksin nagu turskemaks muutunud. Ei teagi, kas see on joomisest, kerge punu on küll ette tekkinud, selline väike, mitte midagi murettekitavat. Ühtlasi olen turskem, võib-olla seal filmi peal rassimine ja asjade vedamine ikka kasvatas lihasmassi. Ei tea, küll aga tahaks jälle jooksupraktika au sisse seada. Täna hommikul käisin, päris raske oli. Harjumatu, eriti peale peo nädalavahetust. Hea küll, eile sõitsin rattaga pea viiskümmned kilomeetrit ja lisaks tantsisin tund aega. Sai liigutud küll. Jooksmine on midagi teistsugust, tõmbab kogu organismi tööle. Kuulasin Ööülikooli loengut Kristjan Puusillaga, kelle sügav filosoofiline lähenemine jooksmisele tekitas kohe soovi olla ka nagu need mungad, kelle praktika on iga päev läbida maraton, nende tee valgustumiseni. Ma jooksin küll täna läbi häda kõigest paar kilomeetrit, aga algus seegi. Aitab tasakaalustada õhtust õllejoomist. Eile peale tantsutundi ei tahtnud kuidagi koju minna, aga polnud ka kuhugi mujale minna, jalutasin läbi vanalinna, telliskivi, siis istusin sadulasse ja veeresin vahetult enne kümmet poodi, võtsin õlle, jõin seda õues rattaga veeredes, mõnus hakkas, kedagi teisti ei näinud. Mõned autod Paldiski maanteel, aga jalakäijaid praktiliselt polnud.

See eilne pornotegemise plaan on täna kuidagi täiesti ära vaibunud. Ei tundu üldse ahvatlev kellaaja peale seksima hakata. Või on see harjumise asi? See "inimene harjub kõigega" on ka paras demagoogia. Jah, harjub muidugi, harjus Siberiga, Gulagiga. "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks". Sellega saaks justkui õigustada kõiki ebameeldivusi.

Aeg on jälle ujumas hakata käima. Kasvõi kord nädalas. Reedeti, enne kooli.

Lõin oma suhtemaailmas asjad natuke paremasse korda. Kirjutasin K.-le, et olen nüüd uues suhtes. Ta ütles, et viimane kord, kui tema juurest ära läksin, siis mu pilgus oli hüvastijätt. Ma ei olnud seda vist ise tähele pannud, aga kui nüüd meenutan, siis jah, tookord peale seksi sain aru, et H. on mu jaoks muutunud kellekski, kes on midagi enamat, kui lihtsalt ajaviide. Muidugi oli kurb K.-st lahti lasta. Tahaks öelda, et midagi ei muutunud, me lihtsalt ei maga enam, aga tunnen, et see oli ka temast kui kõige lähedasemast inimesest, kelleks ta ikkagi mulle peale lahkuminekut jäi, lahti laskmine. Ta ei saa enam olla usaldusisik number üks. Midagi ei ole teha. See oli koht, kus ma pidin kasutama psühhopaatlikke isikuomadusi ja valima külma südamega. Kuigi samal ajal süda valutas. Ma ei tahaks uuesti suhtes olla K.-ga, aga eile talle kirjutades tundsin, kuidas mu süda murdus. Ta rääkis hiljuti, kuidas ta unistas minuga maal majas elamisest, koerast, kuidas ta valis minu, aga see kõik ei läinud nii. Ta hääles oli ka valu. Ta on pidanud paljude kaotustega elus leppima ja alati pole piisavat tuge kõrval olnud. See, kuidas ta kaotuste ja leinaga toime tuleb on midagi imetlusväärset. Ma ise jään taga nutma ja vahel tundub, et ei saagi kunagi üle ega eluga edasi mindud. Eile neid reisipilte vaadates, sain aru, kuidas ma igatsen oma esimest pruuti, kellega tegime esimesed kauged reisid.

Vaatan raamatuhunnikut aknalaual, kõik huvitab, aga viimased kümme päeva pole midagi lugenud. On aeg ka see harjumus taastada. Vähemalt kümme lehekülge päevas ilukirjandust ja kümme mitte-ilukirjandust. Ma ei teagi, kuidas eesti keeles non-fiction kõige paremini kõlab? Teatmekirjandus? Mul on pooleli Ken Wilberi "Kõiksuse lühilugu" ja Kundera "Veidrad armastuslood".

Tuleb põnev aeg, otsustasin lisaks tantsu tavatrennidele liituda koreograafia grupiga, kus iga nädal kaks tundi harjutame kava, millega detsembrist saab juba esinemas käia. Täna algab Kehapsühhoteraapia kursus, mis samuti iganädalaste online-kohtumistena on koolile hea lisa. Kujutan ette, et sealt saab teemasid, mida endas vaadata ja lisaks kirjandust. Tööasju ka veidi tiksub, kirjutamisi. Võiks ju eluga täitsa rahul olla? Ikka jube hea, et võtted on läbi ja olen oma aja peremees. Seejuures on ka tööd, mis hoiab vaimu tervena. Lisaks saan kirjutada. Tunnen, kuidas kirjutamine neelab mind järjest rohkem endasse. Mul pole aimugi, kas see, mida ma teen on hea või halb, aga see on mulle endale oluline. Mul on lihtsam ennast armastada, kui ma kirjutan. Siin ma olen vaba. Vaba millest? Hea küsimus. Hirmudest, sotsiaalsetest normidest, kontseptsioonidest. Siia ma saan laduda oma ihad ja igatsused. Loomalikud tungid ja hinge kõige hämaramad igatsused. Soovi olla õnnelik ja deemonlikud sõltuvused, millega ma mängin. Üritan ohjata mürke, mis minusse voolavad, ometi neid ise peaaegu, et armastades. Justkui igatseksin oma elu põrguks teha. Teisalt, tõesti, on minus ka pühak. Ei oska kuidagi lõpetada. Tundub, et on kõik, aga siis vaatan, et mõte jääb kuidagi õhku, pole seda viimast lauset. Siis on nii. Las ta jääb õhku.