Sel nädalal on juba kolm tantsutrenni all. Kokku viis tundi praktikat. Igasse tundi olen sõitnud rattaga, kuus tundi rattasõitu tuleb juba sealt. Ühel hommikul käisin veel jooksutiirul, kui nii vaadata, siis mu elu on aktiivne, kulutan energiat küll. Nüüd tuleb kolm istumisepäeva, kooli nädalavahetus. Sel korral on teemaks depressioon. Võib-olla heidab uut valgust mu äsjasele ravimikuurile. Antidepressandid on nüüd juba üle nädala ära jäänud. Tunnen, kuidas elu muudkui voolab tagasi, olen jälle energilisem, reipam, aga ka ärevam. Olen nüüd nädal otsa vist iga päev rahusteid võtnud. See aitab ja tahaks koguaeg nende mõju all olla. Mingit tuntavat mõju ju polegi, ainult rahustus, meeldiv tüünus. Rahutus väljendub mul selles, et ma hakkan paaniliselt koristama, tundub, et kõik on laokil, hüppan ühe tegevuse juurest teisele, jätan asju pooleli, ei suuda toas olla. Samas ega ma ad kuuri ajal ka rahulik ei olnud, uimane ja väsinud, lugeda ei viitsinud, ainult juua tahtsin, see oli ka halb. Või noh... lõbus oli. Alkohol muutus ad’de ajal mulle väga sobivaks joogiks. Lust oli seda pruukida. Nüüd märkan, kuidas alks on jälle nii nagu ta mu kogu varasema elu on mõjunud. Eile võtsin peale tantsutundi Kolmjalast vahetult enne kella kümmet kaks õlle. Esimest oli väga hea juua, aga see purjusolek ei meeldi mulle. Jõin teise ka, midagi ei läinud paremaks. Rahulolematus selle purjusolekuga. Nüüd on alkohol oma kutsuva mõju taas kaotanud. Natuke kahju, aga eks see igapäevane vastupandamatu kutse juua hakkas juba muret tekitama, muud elu tahaplaanile lükkama, muud huvid kippusid kaduma, kõik keerles alksi ja töö tegemise ümber. Üks kahest, isegi seks polnud enam hea. Nüüd on kiim tagasi. Mõtlen jälle seksist, porno vaatamine pole enam tülgastav, õnneks onaneerima pole hakanud, mul on H. kellega on väga hea seks.

Nii et alkohol, ma usun, vajub nüüd jälle tahaplaanile. Mis tuleb asemele? No nüüd on rahustitega see, et tahaks neid koguaeg võtta, alustada päeva kohvi ja veerand tableti, 0,25mg alprasolaamiga. Ja olla selle maailma eest peidus. Mediteerimisehuvi on tagasi tulnud. Lisaks erootikale tõmbab ka jooksmine taas käima, see kaif on kättesaadav. Elul on jälle värvi, tunded on tagasi. Kui ma näen midagi ilusat või kurba, siis silmad lähevad kohe märjaks. Vaatasin eile youtube’st tantsuvideot ning selle meisterlikkus ja ilu ajasid nutma, selline olin ma ka enne. Muidugi ma ei vappunud nutta, aga pisarad voolasid ja emotsioon oli laes, ajas üle ääre.

Nii et kes teab, võib-olla kunagi võtan uuesti antidepressante, aga siis juba suurema põhjusega, kui tõesti ei saa muudmoodi hakkama. Kuigi nende võlu oli minu jaoks nendega koos joomine, siis see päevane väsimus ja tuimus oli mingist hetkest ärritav. Kui ma võrdlen oma elu praeguse ja kevadise ajaga, siis tundub, et pigem on paremaks läinud. Tantsin rohkem ja julgemalt, alustasin kooli kõrvalt uut kursust. Elu on väga huvitav, pimedatel õhtutel on midagi teha. Uni läheb liiga vara ära. Täna ärkasin kell viis ja enam magama ei jäänudki. Tegin pool tundi joogat, keetsin putru, lugesin Kunderat ja panin pesu kuivama. Nüüd vist tahaks küll väikse tukastuse teha, unetunde jäi puudu.