Teisipäev. Ulmeline olla. Mõistetamatu väsimus. Peale normaalset ööund on hommikul ikka selline tunne nagu oleks keset ööd üles ärganud. Ainult pikutaks, vähemalt on üsna mõnus olla. Üks tagumistest hammastest on täna tundlik, kui õigesti mäletan, siis juba eelmisel aastal ütles hambaarst, et seal all on krooniline põletik ja hammas tuleks välja tõmmata. Ta pakkus ka hammast asemele. "Kindlasti pole see kõige odavam, aga me kasutame Šveitši firma proteese." Protees oleks maksma läinud poolteist tuhat. Ta vastandas seda toodangut Hiina omale. Ma ei vastanud midagi, aga oma peas teadsin, et ma niipea ei leia seda raha ega tahagi leida. Aga selle hamba võiks välja tõmmata küll. Kui see on põletikus, siis osa ressurssi läheb igapäevaselt sinna. Lisaks on mul kaks tarkusehammast, mis ootavad eemaldamist. On aeg lasta neil minna. Midagi võiks nüüd ette võtta. Tundub, et aega taastuda on. Vähemalt ühest tarkusehambast alustada ja vaadata, kuidas läheb. Kas tuleb kergelt lahti või osutab vastupanu. Veel selle aasta sees võiks midagi tehtud saada.

Viimased kaks nädalat olen istunud moenädala videode montaažis. Pidev ajasurve. Tänasega saab osa pingest maha, aga eks muudatusi on vaja veel teha. Ühest küljest tore kodus istuda ja videode kallal nokitseda, ei pea inimesi nägema ega kuskil ennast näole andma, teisalt tuleb tagasiside kahtlase infona, misjärel peab mõistatama, mida sellega mõeldud. Lisaks võtab muudatuste tegemine aega ning see läheb planeeritud eelarvest välja. Tähtaeg on lähedal ja seetõttu on vaja igale kõnele ja meilile kiiresti reageerida, nagu tuletõrjuja töö. Võiks olla ka paremini siis tasustatud. Eelmine nädal pidin ühe öö ohverdama, nädalavahetusel tegema ja nüüd ikka pole veel kõik. Kolm tunniajalist videot, korralik maht.

Ma ei teagi, mis nüüd järgmisena teha. Soojendan eilse tatra ja asun siis neid tellija kommentaare lahti kodeerima. Vabadus lipsab koguaeg käest. Tundub, et on kohe-kohe järgmise nurga taga. Nüüd, kui see nädal lõpeb, siis peaks rahulikumaks minema küll. Kus mu energia on? Tahaks jooksmas käia ja ujumas, aga saan vaevu voodist püsti. Mis siis teha? Kas pikutada või esitada endale väljakutse. Eile tantsutundi minnes leidsin lõpuks selle jõu. Seal kohal olles enam polnud probleemi. Okei, aitab.

Tõeline oktoober on käes. Hall taevas, mõni plusskraad, külm, kõle, suvi on nüüdseks uskumatult kaugel ja näib võimatuna. H. oli terve nädalavahetuse minu pool. Me ei läinudki tülli. Nüüd on jälle hea, et teda pole, naudin üksiolekut. Ei pea talle tähelepanu jagama, ei pea suhtlema. Meie suhe on värske ja kui ta on kohal, siis olen veidi rahutu. Rahutu olen ka nüüd, sest kardan, et kui ma ei pööra talle tähelepanu, ei helista iga päev või ei paku midagi toredat välja, mida koos teha, siis ta kaob ära. Leiab kellegi teise, kellega tal on parem. Pingeline on ikka see suhtes olemine. Vallalisena oli suva, vahel kummitas vaid piinav üksindus.