Tunnen vajadust sabbati järele, nädalavahetuseti netti ja telefoni mitte kasutada. Puhata sellest. Täna on pohmellipäev. Ärkasin peale kolme. Kurk kipitas. Enne seda ärkasin kaheteist ajal torkiva peavaluga meelekohtades, mis ei lasknud kuidagi olla, lisaks iiveldas. Kõik oli väga halb. Maandusin vetsus, näpud kurku, ei midagi, ainult röögatused, kuid välja ei tulnud midagi. Külm dušš leevendas peavalu, aga ainult selleks ajaks, kui vett peale jooksis. Seisan keset tuba, hoian peast kinni ja ei tea, kuidas parem oleks. Muidugi võtsin paar valuvaigistit, aga selle nõelterava valu vastu nad ei aita. Uuesti vetsu, jälle ei midagi. Uuesti duši alla, natuke leevendust. Voodi kõrval maas on lambavaip, viskan sellele ja värisen. Ei taha unetabletti võtta, sest nagunii oksendan selle välja. Käin veel korra oksendamas, midagi hästi natuke tuleb. Hakkab veidi kergem. Võtan pool unekat ja õnnestub suikuda. Uni on parim, mis sellises olukorras saab juhtuda inimesega. Magasingi mõned tunnid ja peale seda läks paremaks. Peavalu oli haihtunud ja samuti iiveldus. Nüüd olen lihtsalt õrn ja pisut sooda. Tahan rahulikult olla. Isegi poodi minek, kust ju võiks ühe remondiõlle võtta, tundub liiga tüütu katsumus.

Eile oli kirju õhtu. Intrigeeriv isegi võiks öelda, mitte midagi hullu ei juhtunud, pidutsemine, aga omade emotsionaalsete pingetega. Nimelt jõudis Iirimaalt tagasi H. sõber, kes temasse väikest viisi armunud on. Pidin vaatama, kuidas nad omavahel kudrutavad. H. rääkis hiljem, et sõber ütles talle, kuidas ta oleks nõus kõik andma, kui H. tema poole läheks. Muidugi tekitas see minus armukadedust, tundsin ennast ka veidi kõrvalejäetuna. Mu naine kõnnib kellegi teise käevangus ja mina longin niisama järel. Hoidsin ennast tagasi, sest teadsin, H. on minuga ja pole põhjust muretseda. Las ta teeb, mis tahab ja tuleb õnnelikumana tagasi, ma ei usu üldse sellesse lühikese rihma otsas hoidmisesse, kuigi see võib-olla toimiks. Kas sa tahaksid domineerivat meest? küsisin H. käest Cubanitas, kui ta tõmbas kõrrega järjekordse lonksu oma Long Island Ice Tea-d. Ta mõtles veidi, nagu ta ikka teeb, enne, kui vastab ja teatas siis, et jah, natuke küll. Me ei rääkinud edasi, mida see tema jaoks tähendab, aga üldjoontes sain vist pihta. Ta ei taha kõike ise otsustada ja tundub, et talle sobib, kui ma plaane välja käin ja ta saab nendega kaasa tulla. Peaaegu alati ütleb ta jah ja tundub, et on rahul ka minu otsustega.

Peale koroonat jõudsime esmakordselt upsi. Sama tuttav koht, mitte liiga palju rahvast. Ometi on seal hubane, ei mingeid turvamehi, sõber, kes töötab nüüd seal baaris, ta tüdruk, kes oma sõbrannaga istuvad baarileti taga ja joonistavad värviraamatuid, väiksemad seltskonnad, kes naudivad seda, et on hea olla. Tunnid lendavad ja jõuame taksosse napilt enne, kui valgeks hakkab minema.

Joodik minus ütleb, et teine päev on see kõige parem päev. Tahaks küll mõned õlled libistada. Teisalt on minus see korralik inimene, kes tahaks juba pesumasina tööle panna, vaadata kooliasju või niisama puhata. Õnneks on täna alles laupäev, nädalavahetus just algas, aga homme veel ja siis on see läbi. Uuel nädalal olen enam-jaolt oma aja peremees. Saan lõpuks taastada lugemisharjumuse.

Aga jah, see armukadedus on harjumatu, ei osanud oodata, et see niimoodi välja lööb. Järelikult H. tõesti meeldib mulle, sest vahepeal olen olnud ka suhtes naistega, keda ma ei karda kaotada. Kellega on hubane, aga kellega ma ei näe tulevikku koos. H.-st oleks väga kahju ilma jääda. Ta on minu jaoks olemas ja minus tekib soov olla parem mees. Mõtlen sellele pidevalt, kuidas teda meeldivalt üllatada. Tahaks talle jalgratta kinkida, et saaksime koos sõitmas käia. Hakkan kuulutusi vaatama. Ta on 23, natuke kardan ka seda, et ta elu muutub lähiajal. Paar päeva tagasi rääkis ta Tenerife kuuekümne eurostest lennupiletitest ja et igatseb sinna ja et tal siin on igav. See oleks küll pettumus, kui ta sinna sõidaks, oma hipikommuuni, kus on ka ta vägivaldne eksmees, kes teda taga igatseb. See oleks valus, kui ta läheks. Õnneks või kahjuks pole mul praegu seda kuutekümmet, lohutas ta mind. Ta tundub hea tüdruk ja ilmselt ei lase mind üle. Ma üritan olla sama hea mees. Mulle tundub, et ühised kogemused liidavad meid. Nagu see nädal Vormsil oli. See sobis meile mõlemale väga hästi ja kui on sellised mälestused, siis on vast ka rohkem põhjust koos olla. K.-ga me ei teinud midagi koos, peale selle, et käisime üksteisel õhtuti külas. Kui ma ta lõpuks välja sööma viisin nagu ta oli korduvalt ette pannud, siis nägin kohe, kuidas ta armastus kasvas.

H.-l on ka ikka halb, käis kaks korda oksendamas. Nüüd peaks parem olema. Lähen vaatan. Köögis on tatar valmis keenud, peaks midagi sööma. Ja siis vaatame edasi.

Eile käisime kinos vaatamas Hiina dokumentaali "Leftover women", kus üks üks naine kirjeldas oma elu enne pere loomist. "Mul oli väga huvitav ja rikas elu. Peale lapse saamist on see igav, lihtsalt jube igav." Pildis näidati neid köögilaua taga peale järjekordset rutiinset päeva söömas. "Aga nüüd ma olen õnnelikum." See lause jäi mind kummitama. Ma ei ole tahtnud pere, sest see elu tundub väga tülikas ja samas igav, pidev teistega arvestamine ja vabaduse kaotus. Kellegi teise elu muutub olulisemaks. Raha teenimine ja turvatunde loomine on järsku väga tähtis ja pere eest vastutuse võtmine. Aga mis siis, kui seda igavat elu elades, oleksin ma õnnelikum? Kuidas siis oleks? Nii et, kes teab, mis elu toob.