Unes olin Paenasti maamajja läinud. Millegipärast olin seal vist poolsalaja. Ei olnud J.-le öelnud ja muidugi ta tuli samal ajal sinna. Magasin seal kellegagi. Unes oli see rohkem nõiamaja, poolenisti kokkuvarisenud padrik. Sattusin ka sinna lähedale teedele. See kõik oli osa ühest suuremast teekonnast, kohati isegi põgenemisest, kaskadööritrikkidest.

Teisena on silme ees ajalehepealkiri, kus üks ilmselt siis psühholoog ütleb, et ka füüsiliselt koos olles on võimalik teineteist igatseda. Ei teagi, kas nägin seda unes või siis päriselt.

Eile tuli H. ja leppisime ära. Ta oli pahane, et ma vahepeal elumärki ei andnud (magasin kaks päeva). Eks natuke olin ka solvunud, et ta öösel ära läks. Sain nüüd aru, et ma olin liiga purjus ja minuga polnud võimalik rääkida, segasin igale asjale vahele.

Olgu, kuidas oli. Leppisime ära, tegime uued kokkulepped. Lubasime isegi solvununa endast elumärgi anda ja elu pöördus tagasi õnnelikku rööpasse. Nüüd joome kohvi, mina kirjutan, akna taga lehed nii kollased, kui nad üldse saavad olla. Siit edasi saab tulla ainult nende langemine, praegu on veidi utoopilisena mõjuv kollane džungel. Isegi tumehall vares mõjub laheda kontrastina selles kollases võras. Ikka kujutlen juba hullemat, seda raagus versiooni sellest maailmast, kui kõik on läinud. Jäävad vaid lemmik kohupiim, mandariinid ja heal juhul orgasmid.

Eile, kui magasime, siis kahtlustasin, et ta ei saanud. Küsisin ja nii oligi. Vihkan, et nüüd tulen jälle kiiremini. Kuigi olin päris pikalt sõrmedega ametis, natuke ka suuga, siis sellele järgnenud seks üle kümne minuti ei kestnud. Pole mõtet ennast ka kiruda, teinekord siis midagi teisiti, ma arvan. Imelik, et talle on nii raske alguses sisse lükata. Kui sõrmedega katsun, siis ta on kohe ülimärg ja reageeriv, aga riist läheb raskelt sisse. See on minu jaoks erutav, nagu oleks eriti väike tuss, mind see erutab väga, aga teda ilmselt mitte. Vähemalt ta keha ei reageeri nii nagu sõrmedega kliitorit masseerides. Kui olin AD peal, siis keppisime pool tundi ikka ja oli kindel, et ta isu sai täis. See pakkus mulle teatava rahulduse. Et vähemalt ma pole see viie minuti vend. Nüüd aga olen ma jälle see "vana hea" kiire tulija. Seks on nii erutav, et pean koguaeg mõistusega võtma, tagasi hoidma ennast. AD ajal võisin panna nagu tahan, ei tulnud ikka. Seksist rääkimine ajab mind uuesti kiima. Ta on teises toas. Mis siis, kui läheks ja... Igatpidi tundub praegu hea. Koerapoosis nagu eile lõpetasin või misjonäris, ta külge kleepununa, kätega puusadest hoides. Isegi võiks kondoomiga proovida. Kõht on tühi, süüa tahaks, aga keppida ka. Lihtsalt lähen ja võtan? Jah. Ilma pikema sisse juhatuseta? Võiks, aga ei tea. Naistest vahel raske aru saada. Mõnikord sobib kähkukas, teinekord võib saada märkuse tormaka ja egoistliku rapsimise eest. Vaatame, kuidas siis seekord läheb. Muidugi, kui jälle peaks minema nii nagu eile õhtul - tema ei saa, mina tulen - siis see oleks järjekordne pettumus mulle. Ja ilmselt ka talle. Muidugi talle meeldiks pikem massaaž, ühe korra tegin seda, üldmassaaž, mis lõpes yoni massaažiga, sellega, mida kunagisest koolitusest mäletasin. Paar päeva hiljem ütles ta, et ei oska sõnadesse panna, kui hea see oli.

Tatar podiseb. Täna on lõpuks päris hea olla. Jõud on tagasi. Vanus on sealmaal, et kahest joomapäevast taastub vähemalt kaks päeva. Kui laupäeval ikka lädravittu juua, siis esmaspäevast veel asja ei saa. Paneb mõtlema...

Uued iPhoned kuulutati välja. Tahaks 12 mini. See on mingi seitsesada eurot ja mul on alles pool aastat uus telefon olnud. Selle järelmaks on veel poolteist aastat. Ühesõnaga järgmisel sügisel võin uuesti vaadata. Siis võiks see muidugi odavam olla. Praegu aga jään siis Androidi maailma. Põhiline on minu jaoks ikkagi arvuti. Meeldib seda kasutada ja mingil hetkel tahaks uut. Loodan, et ARMi Macid tulevad õige pea. Veel sel aastal, kuigi ilmselt mitte. Korra mõtlesin, et äkki täna jõuan teha pikema Vääna rattatiiru, aga kahtlen. Peaksin kella 14 ajal minema, et kell 18 grupiteraapiaks valmis olla. Vaatame, ilm on iseenesest soe ja kindlasti oleks ilus loodus mind saatmas. Jooksutiiru saab poole tunniga tehtud, aga siis ei näe niipalju. Kui just väga ei saja, siis lähen rattatiirule. See on oluline ja seda ma tahan. Teen siis, mis tahan. Nagu ma alati olen teinud. Et siis avastada, kuidas keegi haiget saab. Ma ei tea, mis ta mõtleb seal teises toas. Kas see on okei, et ma hommikul tõusen (alati enne teda) ja lähen teise tuppa kirjutama? See on minu aeg kirjutamiseks ja kaitsen seda. Kui ma ei kirjuta hommikuti, siis ei kirjuta kunagi. Ja peale kirjutamist tulevad töökohustused. Õhtuti on tantsutunnid või muud koolitused ja nii jääbki temaga veedetav aeg tahaplaanile. See vist torkab ka tänu sellele silma, et ta ei tee väga midagi, otsib tööd ja lihtsalt tsillib.