Eile tulin koolist, tundsin ennast ebamugavalt. Ei olnud hea ega hubane, oli selline tunne nagu ma polekski kodus. Koolis oli intensiivne sisemiste teemade lahkamine. Konstellatsioon. Lisaks eilne isadepäev. Vastumeelsus isale helistada, ilmselt seetõttu ka kehv olemine. Sain veel selgemalt ja tugevamalt aru, kui suur osa ressursist on vanemate käes ja kui pole ühendust vanematega, siis pole ka tegemistes erilist jõudu. Mingi blokk on ees ja kui seda lähemalt vaadata, siis see toob suured kehalised reaktsioonid. Mul oli raske ka enda sisemise lapsega lähedust luua. Tõrjusin teda. Lükkasin eemale, aga mul polnud ka kuhugi põgeneda. Lõpuks võtsin ta omaks, aga päris lõpuni ei uskunud. Vaatasin seda poissi enda ees ja ütlesin talle, et olen tema jaoks olemas ja lõpuks ometi mul on tema jaoks aega, siis sees oli ikka ka see märatsev osa, kes ei tahtnud teda tunnistada. Eks seal mu loomingulisus ja energia laiemalt kinni ongi. M. soovitas ühte head harjutust, mis tema puhul toimis. Leida endale väike mänguasi, mis esindab last minus ja teda igalepoole kaasa võtta, temaga rääkida. Hoida ja leida aega sellele lapsele. Luba tal tunda, mida ta tunneb.

Praegu on korralik pohmell, kuskilt ei valuta, aga enesetunne on väga räbal. Lähen järgmisena ujuma, äkki see klaarib ära. Kodus võimatu olla. Ärevus. Ei taha teha mitte midagi, ei ühtegi kohustust. Olgu, hoolitsen enda hügieeni eest. Otseses ja psühholoogilises mõttes. Mulle meeldib vesi ja pole ammu saanud selles liikuda. On aeg. Teen smuuti kaasa ja lähen. Praegu on mul seisund, kus enamus mõtteid on torkivad, häirivad, haavavad. Kõik on raske. Ega polegi loogilist seletust. Eile tulin koolist ja ei osanud muudmoodi olla, kui jõin ennast täis. Ikka korralikult, kella neljani öösel, vist 7-8 õlut, kõrvale viskit. Kuni lõpuks kukkusin voodisse.

Ärkasin halli novembritaeva alla, olemine kõhe, võõras, ebamugav. Kui tunnete tundmine on raske, siis äkki on minus vastupanu? Äkki saan lubada rohkem. Mis oleks, kui ma lubaksin endal tunda kõiki tundeid? Ma ei suuda oodata, millal saan juba ujuma minna, õue minna. Vahetada keskkonda. Kui midagi head välja tuua, siis seda, et öösel juues jõudsin päris palju koristada. Kodu on klaarim, riidehunnik tugitoolist on likvideeritud, puhas pesu ootab masinast välja võtmist.

Kirjutasin oma tantsupartnerile, et ma ei soovi enam õppida seda koreograafiat, millega oleme kuu aega tööd teinud. Raske on ära öelda, ta on minuga arvestanud, aga kas ma kuulan oma vajadusi või ei? See on see koht. Ma ei taha enam. Kõik. Kirjutan R.-le ka, teeb arve ümber. Tantsimine peab olema lõbus või vähemalt pean seda soovima, muidu ei ole ju mõtet.

Tunnen soovi hakata jälle joogatundides käima. Praegu, kus aeg on üsna palju ja tööd üsna vähe, kulutan rohkem, kui teenin. See teeb murelikuks. Tahaks kulusid kokku tõmmata, aga teisalt jälle on koolitused ja nö huviringid kutsuvad, toovad sellesse sügisesse põnevust, valgust ja tegevust, ei lase kaamosel maad võtta. Kuldse sügise võib nüüd vist lõppenuks lugeda, raagus puud domineerivad, ujula kutsub oma sooja vee ja võimalusega liigutada. Teen smuuti kaasa ja lähen, üle kaheksa kuu. Vaatame, kuidas üks trenn mõjub. Hammas endiselt valutab veidi ja sügeleb palju. Raske on seda mitte torkida ja tüütu, kuidas toit sinna kanalisse läheb. M. ütles, et kui seda auku lähedalt filmida, siis see meenutaks Alieni filmi.

Alkohol on mu ümber nagu kärbseparv, erinevad joogid, isud ja ihad luuravad iga nurga taga. Nädala sees piirdun paari joogiga, saan pidama, aga näiteks eilne, kui oli lihtsalt isu meeleolu muuta, emotsiooni alla suruda, võtsin ühe õlle teise järel, mingi hetk pilk hägustub ja tahaks lihtsalt veel. Veel üks õlu, veel üks klaas viskit, veel üks kokteil. Teen ühe veel. Ja siis teengi. Pärast läheb mitu päeva, et saada tagasi see hea iseendana olemise tunne, kus on inspiratsiooni, keskendumist.

Suvise filmiprojekti eest on siiani saamata kulutagastus, mis tegin oma rahast. Lubati juba üle kuu aja tagasi. Peab hakkama taga ajama, kuigi üldse ei taha. Peale antidepressantide kuuri lõppu on ebamugavad suhtlemisolukorrad jälle need, mida lükkan edasi, tuttav mina. Väldin konflikte. Pigem loobun rahast ja sisimas kirun, elan kuskil mujal välja. Väga ebameeldiv on raha taga ajada.