Kui siiani olid sügispäevad planeeritud, töö päeval, tantsutrennid mitmel õhtul nädalas ja ajaveetmine tüdruksõbraga, siis nüüd viimasel nädalal jooksis see masin kokku. Esiteks läksin nädalavahetusel (millal siis veel) tüdruksõbraga korralikult tülli. Pühapäeval leppisime ära ja rääkisime kõik juhtunu läbi ja tekkis uus õrnus, aga samas ka teatav ettevaatlikkus - kas ma ikka saan usaldada seda inimest? Mida ma veel tema kohta ei tea? Kas me ikka sobime?

Märkan endas kahte vastandlikku tunnet. Üheltpoolt igatsust, kui me ei näe ja teisalt hirmu olla temaga lähedane ja seega ka kahtlusi.

Teine asi juhtus eile. Nimelt käisin hammast välja tõmbamas ja ma ei teadnud, et ma pärast seda mitu päeva sisuliselt haigena kodus pean olema. Eile õhtul ei saanud minna tantsutrenni ja pidin sügisõhtu kodus veetma. Ja tundsin, sel sügisel esimest korda, kuidas see raskus, millest tutvusringkonnas viimastel nädalatel juba siin-seal räägiti, aga mida ise veel tundnud polnud, täie hooga peale vajus. Olin rahulolematu ja kurb. Võiks ju mõelda, et mõnus õhtu koolimaterjale lugeda ja hubaselt olla, aga ei. Tuttav kurbus oli peale vajunud. Muutus toimus ka õues, järsku olid lehed puudelt kadunud ja täiskuu vaatas oma külma pilguga, ei suutnud kumbki teisele abikätt ulatada nagu oleksime mõlemad perekondadest, kus soojus oli võõras. Lisaks hingedepäev, mis nagu kõik pühad, mind häirivad, sest tunnen justkui vajadust kuidagi sellega suhestuda, midagi erilist tunda, sidet esivanematega võib-olla. Aga samas minus on see protesteeriv jõnglane, kes keeldub olemast tänulik ja leppimast lapsepõlve solvangutega.

Vaatasin ühte väga head sarja "Succession", mis räägib suurest perekonnast ja nendevahelistest mürgistest suhetest, pidevast valederägastikust ja võimumängudest ja hakkasin jälle mõtlema, kuipalju ma ikkagi oma tüdruksõpra usaldada saan, äkki ta lihtsalt ütleb mingeid asju, aga ei mõtle seda tõsiselt. Nojah, ja nii ma siis praadisin selles enesehaletsuse, kurbuse, armukadeduse rahutus supis kuni tuli meelde, et selles olukorras oleks hea kellegagi rääkida, sellest umbsest kambrist välja astuda. Helistasin sõbrale. Huvitav on see, et tihti, kui tunnen madalseisu ja ühtäkki hakkan kellegagi rääkima, siis tihti ma mõjun just vastupidi, rõõmsalt ja tulebki üles mängulisus ning see sundmõtete jada saab korraks katkestatud. See pääsemise tunne on hea.

Kui ma antidepressante võtsin, siis polnud seda peaaegu talumatut kurbust, aga polnud ka eredat rõõmu. Kõik oli stabiilne ja funktsioneeriv ja alguses olin õnnelik, et pääsesin sellest tüütavast tujude rattast, aga mõne kuu möödudes, ilmselt just tänu sellele seinale, mis oli tekkinud minu ja emotsioonide vahele, ei tundnud ma enam midagi ja seega ei tundnud ka ennast ära. Kuskilt tuli minuni arusaamine, et kontakt endaga on ikkagi oluline, olulisem, kui kõik muu ja siis otsustasin ad pealt maha tulla. Olin väga rõõmus, kui hakkasin jälle nutma, melanhooliat tundma ja ka üle ääre ajavast rõõmust osa saama. Kuigi need ad-d on nagu nad on, siis minu jaoks oli nende õpetus selles, et ma sain aru, et kui ma lõikan ennast ära oma tunnetest, siis see poleks enam mina, ma ei tunneks ennast enam ära. Sain aru, et tunded on ikkagi vist olulised. Varem vaatasin neid, kui mingit ebavajalikku ja tüütut kraami, mis segab elamast.

Üldiselt olen ma oma eluga väga rahul. Ma ei pea praktiliselt üldse tegema seda, mis mulle ei meeldi. Ma tean, et kui käin tantsimas, siis kogen rõõmu, mängulisust ja füüsilist lähedust, mida vajan. Kool võimaldab mul uurida ja avastada inimolemuse sügavamat poolt, mis annab mulle tunde, et ma liigun sinna suunas, kuhu pean liikuma. Veel üks väga oluline tähis on liikumine. Ma olen rahutu. Ma pean iga päev kas jooksma, ujuma või rattaga sõitma, see rahustab mind ja annab heaolutunde. Minu jaoks on väga raske olla terve päev kodus või paigal. Ja nüüd, kui ma jään haigeks või pean paigal olema ja taastuma operatsioonist, siis mu maailm variseb kokku. Tean ju küll, et see kõik läheb varsti mööda ja võrreldes tõsiste haigustega pole mul mitte midagi kurta, aga mida ma tunnen on sügav väärtusetus, lootusetus ja kurbus. Siis, kui see kestab on sellest väga raske kirjutada või rääkida, sest see tundub mõttetu halana. Täna, päev hiljem, kus tunnen ennast juba veidi paremini, suudan seda jagada. Kuigi ikka on ka seda tunnet, et seda on justkui kohatu siia postitada ja et keegi võiks mind selle eest hukka mõista. Tundub, et see on ideaalne koht, kus hoitust praktiseerida. 

Aitäh kuulamast.