Nii on ta ikka olnud. Alguses on mu naised olnud rahul mu riista ja käitumisega. Hiljem viimasega enam mitte. Lõpuks ei taha nad enam kumbagi. Jälle õnnestus ennast reedel täis juua ja lõpuks ka tülli minna. Ei tahagi detailidesse laskuda, terve nädalavahetus on süda valutanud ja needsamad mõtted tiirelnud nagu sügisesed kärbsed ümber õunavaagna. Vist saime lepitud, vähemalt sõnades, kuigi veidi vastastikust viha on ikka veel üleval. Täna lähme teatrisse, see on ilmselt hea ja vaevalt, et nüüd lahku lähme. Nägin ta tumedamat poolt ja tema minu. Ootamatu oli ta sõim, kui julgesin öelda, mis mind häirib. Eks ma käitusin muidugi ta väga nõmedalt, viskasin ta isegi välja. Tekib kahtlus, et äkki ta ikka pole see inimene, kelleks ma teda pean.

Mingi osa minust tahaks lahku minna ja jätkata harjumuspärast elu. Teisalt on mind see joomine ära tüüdanud, sama õhtu kava. Kokkusaamine kellegagi, joogid, purjusolek, takso, järgmine päev ärkamine haige peaga. Kas see ongi kõik? Äkki on elul midagi veel pakkuda? Igaljuhul, omalt poolt saan üritada vähem juua, harvemini. Eks nädala sees ongi hõredamaks jäänud. See on harjumatu. Kui oleme H-ga minu juures suvalisel teisipäeva õhtul ja vaatame filmi, siis on imelik tunne. Ei oska nagu olla. Igav on. Ma vist tunnen, et pean teda lõbustama, peame enneolematuid emotsioone kogema. See on see tavaelu sisse tulek. Rutiini jõudmine paari ellu, kelle paaritumistants ja sellega kaasnenud kõrgenenud emotsioonid hakkavad lahtuma. Korraga on tavaline. Ja igav. Märkan, et pean ennast kuidagi vastutavaks selle eest. Aga võib-olla on okei see igav elu? Võib-olla püsisuhe ongi igav ja turvaline, uus on alati huvitavam ja ettearvamatum. Natuke tahaks provotseerida, vajutada neid nuppe, mis seebiooperi käima tõmbavad, heas mõttes. Aga jah, nagu see nädalavahetus tõestas, siis ma jään purju, talle ei meeldi see ja ta hakkab bitchima ehk pahatahtlikke märkusi tegema, mille eesmärk on mind haavata. Eile õhtul oli meil kahetunnine kõne ja see kõik sai läbi nämmutatud. Enam pole tõesti midagi.

Nüüd siis olen olukorras, kus halb on olla. Mingi suhtepask on ventikas, kui barbaarselt väljenduda ja tekib paratamatult mõte, kas suhtes olemine on ikka minu jaoks. Vallalisena selliseid muresid pole. On üksindusevalu. Suhtes on koosolemise valu. Solvangud, mida raske seedida. Mis siis edasi? Usun küll, et nüüd oleme koos. Veel. Eile õhtul kirjutasin talle midagi ilusat. Ta pole siiani seda avanud. Ühest küljest ma ei taha enam teeselda. Olen, kes ma olen. Ja kui see ei sobi talle, siis ei sobi. Nii ma olen ka eelmistes suhetes olnud, mis ikka lõppevad samas kohas - ma ei pööra piisavalt tähelepanu, teen ainult oma asju. Ja tõesti, suhe ongi nagu mingi lisakohustus kaelas. Ma ei tea, mida teha. Valus on lahku minna, liiga vara, alles hakkasime koos olema. Juba mingid katastroofid. Kokku jäädes tekib minus veel suurem hirm, et mis siis, kui midagi ei lähe paremaks ja mingi hetk oleme jälle tuttava lõhkise küna ees, kus midagi pole muutunud, vaid oma impulsiivsuses oleme tuttava, kuid jälgi olukorra suutnud tekitada. Ega vist jah, polegi muud, kui et aeg näitab. Seni võib jälgida neid viimaseid kollaseid lehti, mida tuul halastamatult lahti sikutab.

Loen Prousti ja üritan kohaneda järjest tubasema eluga. Ega kumbki liiga hästi välja ei tule. Enamus aega olen ikka neti küljes, arutult ringi tuuseldades kuni hakkab midagi mental breakdowni sarnast tulema, siis haaran ratta või jooksutossud ja rahustan ennast trenniga maha.

Eile rattaga sõites kuulasin juttu, Ööülikooli loengut, kus Kersti Uibo räägib, soovides vältida sõna improvisatsioon, mängust. Kuidas mängul pole suunda ega lõppeesmärki. See kuidagi rahustas mind. Mu siinsel kirjutamisel puudub samuti suund. Ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan, aga see tee tundub õige ja on üsna kerge. Mäng, nagu Uibo ütleb, on samuti kerge. Elus olla on minu jaoks raske ja kergelt depressiivne, kui mitte hullem. Siinne mäng sõnadega on selle kõrval lihtne, kaob aeg ja kaob isiklikkus. On lihtsalt asjad, mis on juhtunud ja tunded, mis pilvedena tulevad ja lähevad. Kirjutades (ja ka joostes) on seda muutumist lihtsam näha, alustad ühest kohast ja juba varsti on kõik muutunud. Hetkemõtetest on saanud vanad, selle asemel on uued ja olles tunnistajaks, võib mõista, et see, mis on, olgu see valu või igavus, on varsti jälle midagi muud. 

Soovideta tunnistaja tundub endiselt parim positsioon, mida siin elus võtta annab. Märkan soovi ennast välja tõmmata, eemalduda, teades, et ka see pole päris õige. Mulle on tuttav ennast isoleerida, eriti, kui on tüli, kus eraldatus teeb asjad ainult hullemaks. Ma ei tea, tundub, et olen puntras, millest ei oska välja tulla. Päevavalgus on eriti kõle. Nagu muinasjutt oleks läbi saanud ja reaalsus oma koha troonil taastanud. Külm, kõle ja üksildane pühapäev.