Olen teist korda H. juures külas. Tabasalu vahel jalutades märkasime mitmeid eriüksuslase riietuses tegelasi ja politseinikke ringi patrullimas. Tabasalu terroristid - kas see võiks olla millegi pealkiri? Siin on rahulik väikelinna vaib. Mul on täna totaalne nõrkus. Olen kahel õhtul võtnud antidepressanti ja ma arvan, et see ongi põhjuseks. Depersonalisatsioon, ütles H. kui kirjeldasin talle seda imelikku tunnet, kui teen midagi, aga tundub nagu seda teeks keegi teine ja ma olen lihtsalt pealtvaataja. Väga kõhe tunne ja hirm kaotada kontroll. Vajadus maandada ennast. Süüa või lihtsalt pikutada. Lisaks nõrkus. Õnneks rahustid aitavad, õnneks mul oli neid natuke kaasas.

Eile tegin viha ventileerimise harjutust. Jah, lähen vihaseks, aga mure selles, et pärast harjutust jään ikka nagu tigedaks herilaseks. Kärsitu, kannatamatu, kergesti ärrituv. Milleks see küll hea on?

Sain üheks ööks kodust ära. Tore oli ärgata teises voodis. Samas juba igatsen oma korterit, oma elamist. Sedasama, mis mind nii kergesti hulluks ajab. Olla üks öö eemal ja juba tekib igatsus...

Tänane on hea test, olen torssis, üldse mitte heas tujus. Gravitatsioon nagu tõmbaks mitmekordse tugevusega. Sõnu pean tirima enda seest välja nagu lohistaks rasket kotti läbi mudase maastiku. Õnneks H. püsib enda keskmes ja tundub, et aktsepteerib mind ka sellisena. Mul on hirm, et äkki ma ei meeldi talle sellise depressiivse tumma tegelasena. Et ta ellu tekib keegi teine, kellega on lõbus ja kerge ning ta ei saa enam aru, miks olla minusuguse õnnetusehunnikuga koos. Lisaks pole mul hetkel erilist sissetulekut ega tööd. Mõtlesin isegi toidukullerina töötamist proovida, jalgrattaga toitu vedada paaril päeval nädalas. Saaksin sellest siis kirjutada. Kas ajakirjanduses või siin. Lugesin psühholoog Hannes Kuhlbachi arvamuslugu vaimsest tervisest praegusel muutuste ajastul. "Küpsuse osaks on nii endas kui ka teistes varjupoole, ebakohase, koormava aktsepteerimine ning enda, teiste ja sootsiumi võimalikult mitmetes värvides nägemine ning talumine." See kõnetas. Tahaksin normaliseerida varjupoole aktsepteerimise endas ja teistes. Kas julgen jagada koormavat emotsiooni? Isegi siis, kui kardan saada hüljatud? Märkan, kuidas ma ise teen enda elu raskemaks, eeldades, et mu varjuküljed, tumedad emotsioonid, on teistele koormaks ja seeläbi väldin nende väljendamist näiteks paarisuhtes. Nii tõmbungi endasse. Panen ennast lukku, lõikan ära. Jätan teise tahtmatult teadmatusse. Otsustan siin ja praegu, et jagan oma hirme, ebakindlust, varjukülgi. Fuck keep smiling. No more mr nice guy. Mina tulen esimesena.

Käisime mere ääres jalutamas. Külm ja niiskus, mis poeb kohe kontidesse. Kollektsioon pruuni eri toonidest. Sinakashall meri. Mis teha, mõned päevad on sellised. Mind rõõmustab võimaluse seda siin jagada.

Alustasin eile Coursera loova kirjutamise kursust. Üks praktiline ülesanne tuli üsna alguses. See ikka käivitab mängulisuse, kui on antud mingi ülesanne, piiratud vahendid. Oli ootamatult tore. Natuke tahaks olla osa mingist kirjutamise kursusest, kus käin kohal ja saan ülesandeid. Selline intensiivne. Kuskil kodust kaugemal, mitte Zoomi teel. Aga see Coursera online-kursus on hetkel parim. Küll aga pean vist varsti ostma paarikümne euro eest kuu-ajalise ligipääsu, et seda jätkata. Eks näis, kuidas see mõjub. Proovida võib. Tahaksin harjutada fiktsiooni kirjutamist. Praegu loomulikult tuleb mul see alguse ja lõputa autobiograafia, igapäevasündmuste reflektsioon.

Köögist tuleb toidulõhna, kohe peaks karri valmis saama. Sellised need novembri pimedad päevad on. Aasta tagasi jõudsin troopilisse Taisse. Täna on külm Tallinn mu kodu. Pean vastu? Jah, natuke veel küll.