Täna on mu ainus võimalus tantsida see nädal. Peab minema. Panin ennast enne massaaži kirja. Midagi huvitavat siis vähemalt tänases päevas. Tänane päev, et kuidas ma seda kirjeldaksin? Perfektselt hall ja masendav. Raske uskuda, et keegi elab täna oma parimat elu, aga küllap see nii on. Ma näen tühjust, liikumatust, paigalseisu, töötust. Nüüd, kus ma oma nö vabas ajas marineerun, tuleks alkoholi vältida. Tööperioodil on okei, aga praegu praktiliselt töötuna hakkab see kohe enesehinnangu pihta ja tekitab ärevust ning hirmu tuleviku ees.

Tahaks jälle meditatsioonipraktika sisse viia. Jooksutiir mõjuks ka kindlasti hästi. Hetkel on laiskus, loidus ja soovimatus midagi teha, aga arvestades, et ma nüüd paar päeva olen rahulikult võtnud, siis võhma peaks olema. Hämar pilvine päev. Eks selles on ju hea osa ka, et on vabam graafik, ei pea kella peale ärkama (kuigi ärkan ise ja liiga vara, 6-7 ajal). Saan teha uinakuid ja valida tegevusi.

Jonnakus ja pessimism. Millelgi ei tundu erilist mõtet, miski ei paista ka rõõmu valmistavat. "Paha tüdruku" tahaks jälle kätte võtta. Tuleb ikka see jooksutiir ära teha, enne vist päeva käima ei saa. Pool tundi sörki - hea harjumus.

Leppisime H.-ga ära. Ta ikka tundub mulle täiesti sõge. Olen natuke keerulises kohas. Suhtes, aga samas tunnen, et ma ei julge pea ees edasi minna, kui nii ootamatult võib tulla selline süüdistustelaviin. Tõmbun veidi tagasi. Võtan rahulikult ja vaatame, mis saab. Kui tal on mingid teised ootused, üksteise nimel pingutamine, nagu ta ütleb, siis mul on kahju, aga see ei lähe minu nägemusega kokku. Ma olen kaks õhtut raisanud selle vaidlemise peale temaga ja lõpuks ta ikkagi vihjas nagu ma ei pingutaks suhte nimel. Sõge. Naine. Mu peas tekkis psühholoogiline profiil, kus ta ülekandena projitseerib minu peale oma isa, kes oli nö paha mees, keda ei saa usaldada. Märkan, kuidas ta üritab minust seda patuoinast teha. See pole tema süü, et see oli elu, mida ta nägi. Ilmselgelt on ta ema poolel. Isa kohta ütleb ta sitapea. Mind huvitab, mis oli ta ema vastutus selles, et isa ära läks? Nähes, kuidas H. meie suhet saboteerib, ei jää mul muud üle, kui järeldada, et kuskilt on ta selle õppinud ja kust mujalt, kui lapseeas nähtust.

Tülitsemine tõmbab mind energiast tühjaks, võtab une ja tekitab ärevust. Püsisuhte partneriks on hea ikkagi rahulik kaaslane, kes ei tõmba iganädalaselt saagi käima. See hullumaja pole see, mida ma praegu vajan. Soovin kaaslast, kellel oleks oma elu ja ta suudaks selle eest vastutada. Ma ei pea olema vastutav teise tunnete ja heaolu eest. H.-le see kõlab isekalt ja ta tahaks seda kuidagi teistmoodi näha. Mis siis teha? Ma ei teagi. Samamoodi jätkates tundub, et palju valu on ees. Lihtsam oleks üksi olla. Pihku taguda ja üksi olla.