Teen kohvi, avan arvuti. Silmades on veel uneliiva, kuid sõrmed juba liiguvad klahvidel. Kutsuvad mind endaga kaasa. Vaatame siis, kuhu need tänased read viivad. Eks ikka endasse, nagu ikka. Avastan rahamure. Muretsen raha pärast. Uued macid tulid. Tahaks uut arvutit, uue protsessoriga. Põhimõtteliselt on see raha olemas, aga üle ei jääks midagi ja oleks seega rumal ost. Tuleb kannatada. Ega otseselt kiiret ka pole. Aga tahaks. Tahtmine läheb vahepeal nii suureks, et ei saagi muule mõelda. Juba nuputan, kuidas oma kasvukonto rahaks teen. Paari aastaga kõrvalepandud investeeringud rahana välja võtan ja läikiva Macbook Airi ära tellin. Vot selline unistus. Praegune arvuti töötab veel ka. Täitsa ilusti töötab seitsmendat aastat. Kirjutada saab. Ekraan on kehva, aga muidu ju okei. Aga ikka tahaks seda uut. Seda võimsat akut, ilusat pilti. Kas vana müün siis maha? Saaksin selle eest kakssada eurot. Mõistlik vist oleks. Kuigi tahaks ka jätta alles, võib-olla reisile või võtetele kaasa oleks vana targem võtta, vähem muret. Samas kakssada eurot uue hinnast alla on ka ahvatlev pakkumine. Kakskümmend protsenti alla.

Eile õhtul vaatasin läbi Bolti toiduveo õppevideot. Et mul siin lähikuudel ei paista mingit tööotsa, siis midagi oleks vaja tegema hakata. Miks mitte siis toitu vedada, saan ise tööaajad valida, ei pea ära jätma tantsutunde. Palk on ilmselt niru, aga midagi mul tiksub ja võib-olla paaril päeval nädalas lisa teenimine ongi see, mis vaja, mis päästab hullemast. Arvestades, et mulle rattaga meeldib sõita, siis äkki pole see kõige hullem töö?

Okei, ajutine lahendus, aga mida ma siis päriselt tahaksin? Tulevikus. Millest ma unistan? Tean, mida ma ei taha, aga millist elu ma endale soovin? Osaliselt terapeut, osaliselt jooga õpetaja, osaliselt tantsuõpetaja, osaliselt kirjanik. Jah, kirjutamisega tahaks küll raha teha. Aga ainult nii, et mulle ikka meeldib, mitte vägistades. Tahan kirjutada oma näoga, mitte anonüümset turundusteksti, mida igaüks võib kirjutada.

Töötu olemisel on muidugi ka vaieldamatud plusspooled. Võin ärgata, millal tahes, pikutada, tukkuda palju aga süda lustib. Saan iga kell teha, mida soovin. Välja arvatud raha nõudvad tegevused nagu näiteks väljas söömine või uute asjade ostmine. Trenni tegemiseks on praktiliselt piiramatu aeg. Praegugi kibelen hommikujooksule. Õhtul on küll tantsutund, aga väikse ringi jõuaksin teha, sest vahepeal pole midagi ees. Kodus istumine nagunii.

Töötu olemise negatiivsed küljed: enesehinnang kipub langema. Muretsen, kuidas mu tüdruksõber mind näeb, kui mul pole mingit perspektiivi, visiooni ega palka. Ta pole mingeid etteheiteid teinud, aga oma peas hakkan ennast juba mutta trampima. Kas ma suudaksin ennast ka töötuna aktsepteerida? Võiks ju. Elan muidu mingis edu kontseptsioonis, uskumuses, mille kohaselt olen täisväärtuslik eluõiguslik inimene alles siis, kui oman piisavalt väärikat töökohta. Majanduslangus on parim aeg millegi uue õppimiseks. Tasuvad tööotsad ei ahvatle.

Nüüd, kus pole ammu vanemate juures käinud, mõtlen taas, et äkki peaks korteri välja üürima ja kolima Nõmmele. Ruumi seal on. Lisaks mõnus Nõmme keskkond. Jah, sõidud muutuksid pikemaks, kolida oleks tüütu, aga muus osas oleks vist hästi. Hästi ei kujuta ette, kuidas ma seal näiteks neid psühhoteraapia kursuse koduseid ülesandeid teeks, kus pean sisuliselt karjuma ja häälitsema, aga küllap leiaksin lahenduse. Mulle meeldib see maja, meeldib see kant, kõik meeldib, aga idee, et elan jälle ema ja isaga, see on vastumeelne. Parem, kui neid igapäevaselt ei näeks. Nii halvasti, kui see ka ei kõla.

Vaatame, mis saab. Veel ei kiirusta kolima. Märkan, kuidas keha läks täis hirmu. Selle ees, mis saab. Hingamine on muutunud pindmiseks, keha oleks nagu üks kange tükk. Hirm jääda millestki ilma. Millest? Oma kodust. Ja sissetulekutest, rahast. Teen siis joogat või lähen jooksma? Jooksmine on parem, sest on õues, tuulutab. Jooga on aga mu eelistatud praktika, aga miinus on see, et ma ei saa kodust välja. Mida valin? Õhtul kindlasti tantsima. Nägin täna juba unes, kuidas ma tantsin ja milliseid kombinatsioone teen. Üks päev korraga. Hirm muutuste ees. See on hea koht, kus olla. Mis mind siis tegelikult ohustab? Ma olen oma praegusest elust nagunii ju tüdinud, nii et muutust on vaja. Just karjääri- või tööalast. Praegu on parim aeg muutusteks.