04:04. Uni läks ja enam ei tulnud. Oleksin võinud edasi lebada, aga milleks. Läksin väga vara magama ja uni läks ka vara. Huvitav... Muud ei oskagi öelda, aju alles magab. Tundus huvitav proovida sel ebatavalisel ajal kirjutada. Kell neli, see on alles öö. Kui ärgata sel varajasel tunnil, siis saab kõike teha veel üksi. Jooksma minna, kirjutada. Kõik on vaikne. Ei tunne seda aega varajase ega hilisena, hoopis nagu mingi vahe ajana. Võidetud ajana. Nagu tuba, kuhu viib raamaturiiuli tagant pöörduks.

Kõrvalmaja ühes aknas põles tuli, kuid nüüd on seegi kustunud. 

Jäin netti lugema. Tähenduse teejuhid, Hardo Pajula kirjeldab, kuidas koroonarong temast läbi sõitis. Sain osa ainult esimesest kokkupõrkest, edasine artikkel oli maksumüüri taga. Tõkkepuu, kuhu taha ei näe, kui raha välja ei käi. Need summad pole suured, aga kõik tahavad midagi. Iga podcast Patreonis, iga meediaväljaanne, Netflix, Spotify. Raamatukogus võiks olla arvuti, kuhu on tehtud tellimused ja kust saab lugeda. Või iPad tellimustega. Võta, loe, kao meediasse. 

Pea on aeglane, aga see on okei. Iseenesest pole halb olla. Kavatsen teha ühe mõnusa joogavenituse puusadele. 

Eile peale kehapsühhoteraapia online-kursust - see on üks väheseid iganädalasi ettevõtmisi, mis veel toimub, mis pole ära jäetud - jäin mõtlema idealismile. Tuvastasin endas perfektsionismi, mis pidurdab mind. Ma ei taha midagi avaldada enne, kui mina või siis loodav teos on perfektne. Vastuolu on selles, et ma olen siiski inimene, mul on vead, puudused ning kui ma jään ootama, millal saavutan täiuse, siis seda aega ei tule. Enne tuleb surm. 

H.-ga pole endiselt rääkinud. Ta helistab mitmeid kordi päevas. Ja ma lihtsalt ei taha temaga rääkida. Magusvalus sadism. Rohkem polegi midagi.

Villased sokid. Varahommik. Uni hakkab tagasi tulema. Sel nädalal on juba neli klienti, pidev vajadus õpitut rakendada, otsida juurde. Inspiratsioon ja mõtlemine teraapiateemadele. Lõpuks ometi läks see teema praktiliseks. Sain aru, et sellest võib saada minu elu, hakkasin nägema ennast terapeudi rollis. 

Vajan natuke puhkust. H.-st ennekõike. Tahan nautida oma kurba ja üksildast elu, kus ei ole kellegagi arvestada, kus pole hirmumõtteid tuleviku osas. Mõtle, kui hirmus, kui jääkski kokku ja lahkuminek tuleks aastate pärast, hoopis valusamalt. Või kui saaks lapse. Need on hirmsad väljavaated, tõsised asjad. Eks ma muidugi tahaksin siit korterist pääseda. Mul pole kunagi raha olnud ja seetõttu endiselt usun raha õnnetoovasse jõudu. Kui oleks raha, siis oleks elu parem. Viis tuhat eurot kuus. Kätte. Töötades maksimaalselt 30 tundi nädalas. Iseenda peremees, vabakutseline terapeut. Saan reisida, kui soovin. Päevapealt osta lennupileti, nii nagu ma praegu rongipileteid ostan. Teha üks pikem ots. Palavus, Bangkok, pakitud seljakott, konditsioneer, linnaliinibussid, 7/11, üksindus.... Jah, see viimane tuli mulle ka ootamatult, aga kui meenutan viimaste aastate üksi tehtud reise, siis seal on kohal olnud üksindusetunne. Keegi on ikkagi puudu olnud. Midagi on puudu. Seetõttu enam ei tahakski pikemaks ajaks reisile minna. Küll aga on soov liikuda, lennata, loksuda rongis, olla teel, matkata. Kas maailm kunagi läheb veel lahti? Kuigi praegune aeg on minusuguse vaba hinge jaoks väga ahistav ja hirmutavalt tegevustevaene, raskelt suletud, siis on see võib-olla parim aeg endasse süübimiseks, õppimiseks, keskendumiseks ja mediteerimiseks. Kloostris olemine oli mõnes mõttes sarnane, piiratud keskkond, kus oli ülivähe, mida teha - ideaalsed tingimused meditatsiooniks. Kui kloostris ei mediteeri, ei tea, kuidas seda teha, siis on seal väga raske. Mittemiski ei vii tähelepanu mujale. Pole telekat, telefoni ega meelelahutust. Ainult praktika. Kovidkarusselli keskmes on maailm sarnane - kõik seisab. Ümberringi käib trall, viirus möllab, aga selle keskmes on üllatavalt vaikne. Kevadel oli see vaakum isegi šokeeriv. Nüüd aga enam mitte. Me oleme harjunud, et meid sunnitakse koju. Aktsepteerime piiratust nagu lambad. Ja ega mul polegi ühtegi paremat lahendust, kui kasutada võimalust aeg-ajalt looduses käia ja muul ajal kuuletuda. Olla kodus, proovida lugeda ja mitte hulluks minna. Seda aega mäletatakse, kui perioodi, mil midagi ei toimunud. Sündmuste defitsiit.