Aasta pikim öö on selja taga. Toimus Saturni ja Jupiteri joondumine, kui maalt vaadata. Sellest räägitakse, kui uue ajastu algusest. Olen valmis. Ikka olen olnud valmis imeks, mis mind päästaks sellest soost. Mul pole isegi selget pilti, kus ma tahaks olla, aga mingi sügav koduigatsus, võib-olla hingeigatsus on leitav. Soov pääseda valudest, üksindusest.

Loen psühhoteraapiast. Vara veel järeldusi teha, aga väga põnev on. Kõigest päris täpselt aru ei saa. Võltsmina, pärismina ja siis kompensatsioon. Midagi sellist. Räägin sellest siis, kui endal pilt selgem. Praegu aiman, aga ei oska veel edasi anda seda, ei mäleta mõisteidki.

Mis siis veel? Ei teagi. Veidrad on need viimase aja hommikud. Täna magasin jälle kümme tundi. Ainult magaks. Ja ärgates peale seda on ikka väsinud olla. Kohv tõmbab kerge värina sisse. Üldiselt tunnen ennast elava laibana. Eks see vist ongi see antidepressantide mõju. Või lihtsalt üks pandeemia talv?

Kuulasin eile ühte podcasti, kus psühhiaater või terapeut rääkis, kuidas kliendid, kes tulevad tema juurde ja tahavad lahti saada ärevusest või valust, siis ta pakub neile diili. Okei, oletame, et ma võtan selle ärevuse ära, aga sellisel juhul, kui te saate lapse ja ta tunneb ärevust või hirmu, siis te ei tea, millest ta räägib. Teil pole õrna aimugi. Kas teeksite sellise tehingu?

Ta ütles, et ükski klient pole siiani öelnud, et teeks. Ehk siis see valu, mida ma olen pidanud tundma, aitab mul aru saada teiste valust. Mis on mulle vajalik, ükskõik, kas ma hakkan filme tegema, terapeudina tööle või ka kaaslase ja sõbrana. Kuidas muidu saaksin aru, millest mulle räägitakse? Jääks ainult mõistuse tasand.

Nii et terapeudi töös on omad konksud, omad nõksud. Kui see on hästi tehtud, siis see on võimas. Ise seda hästi teha ei ole väga lihtne. Kuigi teoorias on. Kõigepealt anna luba tunda. Valideeri see, mida klient räägib, tema narratiiv. Kui ta ütleb, et tal on valus, siis seda peegeldada. Ning seejärel, nagu aru saan, siis avada teine narratiiv, mis ei kirjuta esimest ümber, aga mis on ka tõsi. Valu ja armastus on ühe mündi kaks eri külge. Ehk siis, kui klient on valus, sest ta kaotas lähedase, aga ta sai olla tema jaoks olemas tema viimastel hetkedel, siis avada kadunukese vaatenurk, kes sai kogeda kliendi armastust. Ehk kui ära võtta kaotusvalu, siis võtaksime ka armastuse. Kas klient tahaks teist sellest ilma jätta? Vaevalt. See annab valule tähenduse.

Nii öelda trikk on selles, et seda ei saa võltsilt teha. Terapeudina pean päriselt minema sellesse valusse, mida klient tunneb. Muidu ma küll võin öelda, et ma kujutan ette, mida klient tunneb, aga ta saab aru, et ma pole seal. Nii et jälle natuke targem.

Tunni aja pärast ongi üks klient. Olen muidugi juba närvis, juba eile olin. Justkui ei tahaks temaga kohtuda. Järjekordne kohustus. Hirm, et ma ei saa hakkama, ei oska aidata teist inimest. Mis ma talle räägin? Ta ilmselgelt ootab minult midagi. Ta panustab oma tund aega. Mida mul on talle anda? Peegeldus? Empaatia? Jah, seda saan teha. Kas midagi veel? Kahtlen. Saan aidata ta alateadvusest midagi pinnale tuua. Võib-olla seda polegi nii vähe.

Nüüd aga hommikusöök. Pärast seanssi lähen raamatukokku. Enne trenn ka? Jooksutiir? Midagi võiks ju teha, liigutada. Trenn aitab rahuneda ja tunda ennast kasulikuna, võtta vähemaks seda kasutu tegelase tunnet, mis koguaeg nurga taga luurab ja kohe, kui liiga kauaks paigale jään, hambad säärde lööb.

Hämar, hämar päev. Madalad pilved, natuke päevavalgust. Täpselt niipalju, et näeb, kuhu astuda, kus on mööbli kontuurid. Värvid on aimatavad, aga kindlasti mitte kirkad, vaid tumedad. Hämmastav, nagu poleks varem seda pimedat aega üle elanud. Kaks talve tagasi vist olin siin, eelmisel aastal reisisin Aasias. Olin suvises Vietnamis. Selles prantsusepärases linnas, mille nimi praegu meelde ei tule, kus oli meeldiv kliima ja mäed. Männimetsad, järved. See oli kena, aga ei midagi nii ilusat, kui Eestis. Ikka leidus seal prahti maas, koledaid arendusi. Isegi pikemalt linnast välja sõites oli keeruline loodusesse minna, sest teede kõrval algavad džunglirajad olid ilma teedeta, liiga kinni kasvanud või mägised, et lihtsalt uidata. Ei olnud sellist luksust nagu meil, et pargid kuhugi tee äärde ja lähed metsa. Ikka olid seal mingid arendused, eramaad või siis läbimatu maastik