Enda peale ei saa kunagi kindel olla. Kui saan, siis ikka vean ennast alt. Justnimelt olukordades, kus pole kedagi teist. Kus on terve nädal vabalt sisustada, siis on ideed, plaanid, mis kunagi ei täitu. Elu läheb ikka oma rada. Laiskus, tüdimus, huvipuudus, masendus on seal, kus arvasin olevat süvenemise, teotahte, loomingulisuse, lõbususe. Ainus viis, mulle tundub, kuidas midagi tehtud saab on sõlmida kokkulepe, lubada kasvõi maksta trahvi, kui nö kaup ei jõua kohale. Siis ägisen, kurdan, kannatan, aga vähemalt katsun kokkuleppest kinni pidada, sest minu jaoks pole midagi hullemat, kui kedagi alt vedada. Pooldan vabakasvatust, aga mu enda peal toimib vist küll ainult rangus. Nii vastuoluline, kui see ka pole, siis just seda rangust heidan kõige rohkem vanematele ette. Et lapsena ei saanud olla vaba. Mu sõber jälle kurdab, kuidas ta isa oli liiga leebe, kuidas teda ei kutsutud korrale. Näen, kuidas ta nüüd on ise enda range lapsevanem. 

Rõdunööril rippuv rätik viskleb tuule käes. Täna on külm ja tuuline, esimene miinuskraadi päev. Joon teist tassi kohvi. Mõtlen, mida päevaga teha. Kui eile oli masendus ja omamoodi breakdown, kus ei tahtnud alates lõunast kellegagi rääkida ega midagi teha, siis täna on rohkem tasakaalu ja tahtmist. Õnnepalu ütleb ka kuidagi nii, et kurbust ei olegi vaja ravida. Kui läheb kurvaks, siis lasegi minna, täiesti põhja, sest sellele järgneb jälle rõõm. Ja et võib-olla polegi võimalik muudmoodi rõõmu tunda, kui läbi kurbuse.