Hall ja hämar päev nagu need siin viimasel ajal on. Ainuke kindel asi siin maailmas tundub olevat mu jalgratas. Kõik muu võib kaduda ja kaobki. Pidev hirm raha lõppemise ees. Sellele mõeldes läheb olemine kuidagi nii kitsaks. Tahaks selle muretsemise maha raputada. Tahaks naerda, tegeleda millegi lõbusamaga. Nii väike ja kuidagi tühine, olmeline on see rahamure. Nii piinlik sellest rääkida. Tabuteema. Lihtsam on rääkida peaaegu kõigest muust. Võlgu on piinlik sisse nõuda. Palju neid pole, aga vastik on neid küsida. I. ei ole siiani ära maksnud. Sõnumitele ja meilidele ei vasta. Helistada tundub kuidagi nii ebamugav, et pigem las see raha siis jääda. Võib-olla kunagi teed viivad veel kokku ja siis tunneb ise vajadust ära maksta. Tahaks koju. Kus mu kodu on? Püsivalt ei tea. Vahel olen meditatsioonikeskuses ennast koduselt tundnud, vahel mõnda joogapraktikat tehes.

Olen juba kakskümmend päeva kaine olnud. Minu jaoks on see suur asi. Vahel tundub olemine kuidagi tõsisem. Seda alkoholi eufooriat ei saagi ju nii tunda. Lõbusust ja ülemeelikult öeldud asju, tehtud tutvusi. Nüüd, kus need kolm nädalat on pilku selgitanud, näen teiste alkoholitarbimist kõrvalt. Kuidas nad näevad, et pikas plaanis see saab ainult jamasid tuua, aga ühe päeva lõikes on väga mõnus õhtul teha õlut, kivi ja magama vajuda, mitte minna.

Ma kõigun kuskil pohhuismi ja ärevuse vahepeal. Käegalöömine ja ülim muretsemine kõigi maailma asjade pärast. Soov rohkem trenni teha. Ja et raha oleks. Ülejäänud teemad olen ära blokeerinud. Nagu ei huvitaks, kuigi eks tegelikult ikka huvitab.

Jõulud kavatsen veeta Houellebecqi üle lugedes. Tõenäoliselt pahas tujus.

Kõik on mornid. Ühel pool see jutt, et me peaksime kõik üritused ära jätma piiratud ajaks, et haiglaid mitte üle koormata. Kaitsma ühiskonna nõrgemaid. Samas selle statistikaga käiakse uskumatult lõdvalt ümber. Öeldakse, et aastavahetuseks on 600-1000 inimest haiglas. Tõenäoliselt on see number poole väiksem, kuid alati saab pärast öelda, et tänu meetmetele oligi väiksem. Nii nagu kevadel... Kõigil on oma tugev seisukoht, kedagi vist ei jäta külmaks. Nägin eile, kuidas pensionär marssis poodi, mask lõua all. Oli näha, et kui vaja miilitsatele näidata, eks ta siis paneb ette.

Ei taha selle teemaga tegeleda, millalgi on see möödas ja siis vaevalt, et olen rahul sellesse panustatud emotsioonide ja aja üle. On nagu on. Muidugi, see teema tõmbab samas kaasa. Vahel tundun endale isekas, et ma siin murran pead mingite isiklike elu küsimuste üle, samal ajal, kui päriselt suured asjad juhtuvad, kriis laastab.

Eile salvestasime S.-ga üle kahetunnise episoodi podcasti. Minu meelest võiks juba üles panna, toorelt ja pikalt. S. mõtleb enda kuvandile ja tahaks lõigata igavaid osasid välja, kontrollida. Ta oleks valmis isegi kellelegi kolmandale anda ülekuulamiseks ja otsustamiseks, selle asemel, et endasse uskuda... Muidugi on seal igavaid kohti, aga mis siis. See on podcast, üks paljude seast, kuulab nagunii see, kes kuulab. Kes ei viitsi, see ei kuula. Ta oleks nagu ainus inimene, kellel enda häält ebamugav kuulata ja kellele enda jutt tundub igav. See ikkagi näitab, kui tugev on ta enda sisemine kriitik, see kriitiline lapsevanem, kes ei luba tal lollusi teha. Peab olema asjalik ja arusaadav ja huvitav teistele. Eks paistab, mis saab. Kui tema ei ole nõus neid episoode üles panema, siis ei saa seda mina ka üksinda teha. Lühemaks lõikama neid ma ei hakka kindlasti, ma ei ole sellest tööst huvitatud. See võtaks liiga palju aega üle kuulata ja toimetada. Ma tahaks elada maailmas, kus saab asju proovida, ilma et kõik peaks kohe perfektne olema.

Kõhus veidi keerab. Varsti on esimene klient, see on nagu lavahirm. Söön midagi ja siis hakkan pihta? Või teha näljasena? Olen äkki erksam? Ah, ei tea. On nagu on. Tuleb, mis tuleb.