Jälle ma pöördun sinu poole, mu ainus tõeline sõber. Taas olen mässinud ennast suhtevõrku. Hommikud on temaga rasked. Ma ei teagi, miks. Tahaksin vist kirjutada, aga tema sealolek segab. Kuidas seda talle öelda? Kuidas seda elu organiseerida? Et tule ainult õhtuks, aga hommikuks ole läinud? Ei. Ja nii ma ka ei tahaks. Ta pole ju lihtsalt seks minu jaoks. Ta on midagi enamat. Ta on eriline, aga kas tõesti ei mahu ühte ellu kaks armastust - kirjutamine ja naine?

Suhe on raske. Koormav. Me sobime hästi ja kahju oleks teda kaotada, aga endalt ausalt küsides, kas tõesti tahan suhtes olla? Siis vastus on kahtlev. Mul pole raske temaga hea olla, temaga jagada. Ometi on vist asi selles, et tunnen ennast ise kehvasti, töötuna, võimetuna armastama; ning seetõttu ei ole ka temaga midagi jagada. Kui mu enda vajadused pole täidetud, kas siis on midagi üldse anda? Kui olen teraapias või koolis, siis võib olla taipamise hetki. Seisev vesi saab hästisihitud nooltega enda sisemusse segamini aetud. Torm veeklaasis. Paari päeva pärast, kui tuul on vaibunud, enam ei mürista ja taevas selgineb, siis leian ennast taas samast puntrast. Samast kohast, tuttavast depressiivsest seisundist. Teisisõnu august.

Eile grupiteraapias saime ülesande vinguda ja kaevelda. Mul tuli väga hästi välja, pole ammu millegi eest nii head tagasisidet saanud. Tundub, et vingumine tekitab rohkem samastumist, kui näiteks kiitlemine. Tekkis isegi idee raamat kirjutada vingumisest. Kus ainult kurdaks ja kaebleks. Lõputu talv, pime, lumetu. Ei jaksa, pole elujõudu. Suvel jälle liigne erksus, vähesed ilusad päevad justkui käsivad ennast nautida, võttes vabaduse toas olla. Ilge on see elu. Vastik, talumatu. See jälkus algab juba kõige ülevalt, langedes kõige peale. Jätmata oma märja käega puutumata töö, eraelu, hobid, ambitsioonid. Kõik mädaneb. Mu pruut on ilus ja see on seda hullem, sest ilu ei lase teda jätta. Äkki ma ei leia sellist enam kuskilt? Äkki mu üksildane elu saab siis tõelise hoo sisse? Kandes mind oma vahutava haisva veega vanadusse. Mõtlen sageli Lovecraftile. Temast kirjutanud Houellebecqile, kes kirjeldas Lovecrafti abielu purunemist, kui eraelu lagunemist ja samas loomingule tõelise hoo sisse saamist.

Mul ei ole mingit tööd ja ma nagu ei tahagi seda. Tahaks tunda ennast vajalikuna, aga kus ja kuidas, ma ei tea. Väljapääsu ei paista. Leppida on võimatu. Ma ei taha elada nagu teised. Kuigi ega pääsu ka pole, lõppkokkuvõttes olen lihtsalt üks oma aja inimene. Võin tajuda ennast erilise või tundlikuna, aga mis see loeb? Saabub surm ja peale seda unustus. Miski ei loe. Iga hetk on oluline ja mõttetu korraga. Millelgi pole tähendust ja kõik on tähendus. Ma ei suuda isegi oma naist armastada ja tekitada temas turvatunnet. Millest on kahju. See teeb mind kurvaks, keerates niigi õnnetule eksistentsile veel ühe vindi peale. Kõik, mis mul on, on kuskilt saadud või kingitud. Ma pole ise loonud erilist väärtust ega midagi sellele maailmale juurde andnud. Lihtsalt üks sünd ja varsti surm. Tähendusetu silmapilk ajaloos, mis minu jaoks on traagiline ja nii pikk kannatus.

Mind tõmbavad rohkem negatiivsed kvaliteedid. Need on usutavamad. Safdie’de filmid. Eile vaatasime "Good time’i". Isekus, ahnus, venna armastus. Kombinatsioon, millest tuli vaid sekeldusi. Peategelane oli eriline sitamagnet. Jah, tõesti, ma näen ennast paremana. Mulle meeldib vaadata filme tõeliselt põhjakäinud tegelastest, sest nende kõrval ma ise saan tunda ennast üsna heana.

Nii, kas midagi veel? Vist mitte. Leiaks muidugi, aga läks üle see vingumise tuju. Nüüd on lihtsalt tuim, tujutu, tavaline. Regular. Jääb üle vaid see päev õhtusse vaikselt veeretada. Kandideerin tööle. Pole aastaid pidanud tööd otsima, aga nüüd on vist vaja. Ma ei ütle, mis see on. Proovin ja kui läheb õnneks, siis sa kuuled sellest ilmselt nagunii. Tahaks Bangkoki lennata. Miks? Ma ei tea. Tahaks mööda maailma lennata. Ennast ära väsitada lõpututel lendudel. Raha mitte lugeda. Ja jääda sinna, kuhu tahan, niikauaks, kui tahan. Tegelikult tahaksin vist minna kolme-aastasele kehapsühhoteraapia kursusele. Mul on need harjutused. Saan ka ise teha. Vaikselt. Täna on selline tunne, et vihkan kliente. Seda tööd. Ei taha kedagi näha, kellegagi ühenduda, kedagi kuulata. Kivi teha kuskil nahkdiivanis. Pole ka sellel mõtet, sest kivi ei mõju enam nii nagu kunagi, esimestel aastatel. Nüüd teeb see vaid ärevaks. Kaevan oma põhjamudas edasi. Õigemini, ei kaeva, püherdan? Ka seda mitte. Lihtsalt vedelen selles jälgis materjalis, oodates lõppu.