Jõulud on üle elatud. Palju õnne. Kohe, kui hakkan pere seltsis viibimise üle kurtma, kutsub mind keegi korrale, minus endas. Mõtle, kui sul poleks perekonda... Muidugi oleks see traagika. Kuid pea talumatu on ka jõuluõhtu üheskoos üle elamine. Ennekõike hakkab mulle hambusse ema intensiivsus, vahele lõikamine, sõjakas seletamine, kuidas asjad on. Näen selles võimuiha, pea loomalikku enese kehtestamist. Teda ei paista vähimalgi määral huvitavat, kas kedagi tema valitud teema huvitab või mitte. Kindlasti ei lähe talle korda kellegi teise arvamus. Kui see juhtub veel tema omale alternatiivi pakkuma, siis asub ta äkkrünnakule, tõstes häält ja sisuliselt öeldes vaid seda, et temal ikkagi on õige ja tema argumente ei tohi vähendada. Võib vaid fantaseerida, kust see kõik tulnud on. Minu tööversioon on ta enda sõjakas ema, kes tema käest küsimata otsustas tütre eest. Vaene hing, nüüd varsti kuuekümnene ning endiselt käib selle esimestel eluaastatel õpitud programmiga ringi. Muidugi näitab see ka seda, kui raske on ennast muuta. Ja kui oluline, kui tahta mingit muutust.

Eks ema ongi kõige häirivam tegelane jõululauas. Midagi ei ole teha. See, miks ta mind nii väga häirib, see on juba teine lugu. Või siis mitte nii väga teine. Olen aru saanud, et minul on all solvumine, pettumine emas nagu temalgi. Kui ma olin väga väike, juba siis oli ema depressioonis, ta enda vajadused polnud täidetud ja tal ei olnud ka mulle emotsionaalselt anda. Ta ei saanudki. Seda ma teadvustan praegu, täiskasvanud mina kohast, kuid see sügavalt kurb laps minus on endiselt olemas. Ja seda lugu on raskem ära lahendada. Kust ma tean, et see nii oli? Ma ei kannata, kui ema mulle lähedale tuleb. Isegi, kui ta tuleb heaga nagu ta enamasti tuleb, soovides midagi anda (muidugi alati mingi asja, sest emotsionaalselt ta ei oska), siis mu keha tõmbub kangeks ja tekib tung kiiresti eemalduda. Olen õppinud nendel hetkedel olukorrast eemalduma. Teen ennast tuimaks ja otsin vaikselt olukorrast väljapääsu. Ning siis süüdistan ennast, et kuidas ikka selline emapõlgus, et see pole ju normaalne. Et võiks ikka taluda ema juuresolekut... See on minu programm, mis minu väga sügaval tasandil jookseb ja igapäevaelu mõjutab. Milleks see halb on? Ma ei saa vastu võtta ema poolt tulevat tuge ja soojust. Minu elu punase niidina läbistav üksinduse ja isoleerituse tunne tuleb just sealt ja praegu on minus see nö automaatrežiim, mis kordab sama mustrit. Kui ma midagi ei muuda on oht see ka enda lastele edasi anda. Muidugi, ma olen teinud samme, et ennast muuta. Enda aktsepteerimine pole lihtne, kuid see on midagi, mida tuleb teha. Mis siis veel tähtis on? Mis saab olulisem olla?

Ma kardan, et äkki mu jutt läheb liiga psühholoogiliseks. Kui ajakirjanduses ilmub mõni sarnasel teemal artikkel, siis mind väga huvitab, aga samas on veidi raske lugeda. Just teema mõttes. Ühest küljest depressioon teemana on põnev, kuid psühholoogi arvamuslugu lehes on midagi, mida mingi osa minust katsub vältida. Ebamugav teema, raske. Tahaks meeldivate asjadega tegeleda. Kuidas leida tasakaal, et olla olemas sõprade ja klientide jaoks ja samas ka mitte sellesse uppuda?

Praegu mulle tundub hea võtta kliente vastu kaks päeva nädalas. See jätab piisavalt aega muule, õppimisele ja tantsimisele. Üks päev enne jõululaupäeva oli märgilise tähtsusega, sain esimese tasu psühholoogilise nõustamise eest. See oli justkui märk universumilt, et võin sellega jätkata. Raha peaks olema kaasnev nähtus, kui teed midagi õigesti, mitte eesmärk omaette. See kliendi soov mulle tasuda, andis signaali, et olen õigel teel. Ma ise ei küsinud temalt midagi, ütlesin, et võib annetuse teha. Nüüd tuleks edasi minna, teha postitusi, koduleht. Usaldada teed.

H. alles magab, tulin kööki kohvi jooma ja kirjutama. Valgeneb. Lumi on maas. Lume tulek nüüd lõpuks nagu tähistaks uut aastaaega, siiani oli pikk ja pime sügis. Harjumatu on ikka suhtes olla. Vahel igatsus ja siis jälle tüdimus. Mitte tüdimus temast, aga soov lugeda, õppida, joogat teha - asjad, mida ma ei saa temaga koos teha. Kuidas ma siis talle seda ütlen? Üritan leida tasakaalu. Kaldun vist teda vahel liiga taustale lükkama. Mulle meeldib, kui ta on, aga paljud tegevused on sellised, mida me ei tee koos. Meil pole ühtegi ühist aktiivset hobi nagu jooksmine või jalgrattaga sõit. Kui ma tahan midagi aktiivset teha, siis on ainus variant jalutama minna, mis on ka minu jaoks kohati raske, sest tema loomulik tempo on aeglasem minu omast ja mingil hetkel mind hakkab see aeglus väsitama ning ma tahaks reipama sammuga minna. Märkan, kuidas ma kurdan ja kutsun ennast korrale seetõttu. Mis sa kaebled... Vahel tundub, et vahet pole, kas olla koos või mitte, mõlematpidi on raske. Võib-olla peitub selles ka hea uudis - kuidas ka ei läheks, kõik on nagunii kaotatud, lõpus on surm. Seega, võib-olla pole pole kõigel nii suurt kaalu nagu ma vist vaikimisi arvan? Võib-olla kõik on palju tühisem ja ma ei pea muretsema ning kaaluma igat sammu? Kergendus.