Ma ei tea, kuhu ma jõuan. Hakkan midagi tegema ja eks siis paistab, kuhu välja jõuan. Kangekaelselt, kindlameelselt, püsivalt peatun siin lehtedel. Hommikuti on asi lihtne. Ärkan väga kindla sooviga. Juua kohvi. Hea, kui vahel tead, mida tahad. Enamasti ekslen tujumuutuste soos, motivatsioonipuuduse mülkas, kus orientiiriks on udumassiiv. Mis mul siis puudu? Kindel soov ja tahtmine. Tundub, et elu oleks siis lihtsam. Pürgides kindla eesmärgi poole. Aga äkki mõtleks selle siis välja? Võin ju seda muuta. Mida ma siis tahan?
Mulle on tuttavaks saanud need varajased hommikud. Ärkan pimedas ja olen tunnistajaks, poole üheksa paiku, kuidas natuke valgust tuleb juurde. Tänavalaternad jäävad põlema, puude võrad tulevad nähtavale, õhk mõjub tihke ja paksuna. Nagu sajaks seenevihma. Võib-olla sajabki. Niiske on küll, teed läigivad vastu. Ja soe, jõulu-eelsed plusskraadid.
Kaanisin kohvi sisse. Ikka on häbi kirjutada oma kõhklustest ja mõtetest. Kuskil istub ikka see tuttav häbitunne. Kriitik, kes ei taha lubada oma sisemuse väljapoole keeramist ühes nurgataguses blogis. Õige on justkui nii, et ei ole probleeme. Õige on ise hakkama saada. Õige on olla õige. Tugev. Oma muresid ei käida kurtmas. Abivajajad on need, kes on pikali maas. Kellel on väga halb. Ma tahaks, et mu teraapiatuba oleks koht, kuhu saab tulla ka lihtsalt inimlikku ühendust otsima. Jagama ka nö väikseid muresid. Unistusi, rõõme, ambitsioone. Ma olen ise olnud see, kes otsib abi alles viimases hädas, kui tõesti enam muudmoodi ei saa. Ma olen olnud suhtes, kus teine osapool on soovinud minna paariteraapiasse ja ma olen ära öelnud. Ma olen tundnud ennast isoleerituna, aga olen abist ära öelnud. Ja ma olen kogenud ka seda, kuipalju kergem hakkab, kui saab kellegagi jagada. Kõlab kulunult, kuid hirm hirmu ees on sageli suurem, kui hirm ise. Mis tegelase ma siit loon? Ma soovin kasutada oma psühholoogia-alaseid teadmisi, et luua sügavaid tegelasi.
Läbi Pajula kuulsin vist Richard Tarnase kirjeldust pandeemia kohta kui aegluubis surmalähedane kogemus. Me kõik elame seda põrgut erinevalt läbi. Isegi natuke imelik on selle kohta põrgu öelda, sest mingis mõttes on ju kõik palju parem, kui võiks olla. Ei ole raske ajaloost hullemaid näiteid leida. Mingis mõttes väga pehme kriis, leebe haigus, mis on rohkem nagu hoiatus, kui laastamistöö. Nüüd on ka mul rahad lõppemas ja tuju mornim, kui varem. Iga korraga kasvab tülgastus, kui kuulen taas sõnapaari: treeni kodus või telli toit koju. Ei, ma ei taha kõike kodus teha. Kõige selle juures ma mõistan, kui tühised on mu mured. Olen nagu väike laps, kes jonnib, et ei taha kodus olla või lasteaeda minna. Samal ajal, kui kuskil on palju suuremad mured. Mul ei ole ju mingis mõttes põhjust kurta. Kodu on alles, toad on soojad, süüa ka saan veel osta. Poleks arvanud, et sotsiaalset läbikäimist hakkan niipalju igatsema.
Eile kirjutas mulle põhikooliaegne klassiõde ja küsis, kas ma olen kindel, et peaksin terapeudiks hakkama. Ta meenutas, kuidas klassikaaslastega teda kiusates ta elu põrguks tegime. Ta pidi seetõttu kooli vahetama, kus temast sai autoriteet ja kiusaja. Mul on kahju, et sind kiusasin, kirjutasin vastu. Ta kirjutas palju, avas oma elu. Nüüd tal on kolm last ja kõige vanem tütar on kolmteist ja pidevalt on koolis jamad, sest tüdruk on paadunud kiusaja. Klassiõde ütles mulle, et ma teeksin kiusamisest filmi. Nägin selles ühtaegu soovi midagi muuta, aga samas vastutust oma õlgadelt ära lükata. Ta ütles, et on tütart keelanud, aga see ei aita. Küsisin, kas ta on jaganud tütrele oma kogemust kiusatavana. Ei olnud. See näitas, kui vähe me räägime isegi oma lähedastele oma hingehaavadest. Kasvatame lapsi olema tugevad, ennast kehtestama ja enda eest seisma, aga mitte lubama neil haiget saada. Soomusrüü, mille oleme endale ümber võtnud ei lase läbi isegi pereliikmeid. Ka see klassiõde rõhutas, kui heal järjel nad on, kui hea mees tal on ja kuidas nemad ei ole kindlasti need vaesed, kellel pole raha. Justkui see tõstaks neid kõrgemale ohvritest. Lõpuks saime südamlikult rääkida ja sain teda tänada selle julguse eest minuga jagada oma kiusamise lugu. Seda pole lihtne teha.
Õhtul käisin sõbral külas. Mõnus oli juttu ajada, aga väsisin peale kella üheksat ning sõitsin koju. Tuli meelde, kuidas ilma alkoholita ikka väga kaugele ei purjeta. Mingi hetk enam ei viitsi kuulata ega rääkida ja tahaks lihtsalt voodisse. Muidugi, alkohol tundus väga mõnus. Kergelt vahutav kuldne õlu pokaalikujulises klaasis. Mu kaine kuu saab paari päeva pärast läbi. Kas jätkata?
