Naljakas, kuidas mulle ju meeldib kirjutada. Mitte, et ma alati naudin seda, aga ma teen seda ja see on üks püsivamaid tegevusi mu elus. Ma teen seda ka siis, kui selle eest ei maksta, kui muud asjad on kukil ja ka siis, kui enesetunne on halb. Iga aeg on hea kirjutamiseks, väikseks hetke olukorra analüüsiks. Jumal teab, miks ma seda teen, aga teen. Olgu need leheküljed siin selle tunnistuseks. Olgu nad kuitahes halvad või head. Aga naljakas on see, et kogu selle kutsumuse juures on mu read sageli, kui mitte alatasa nagu kibestunud vanamehe omad. Sügav kurbus, talumatu olemine, sündmuste vaesus. Pole nagu õieti isegi probleeme, millest kinni hakata. Lihtsalt üks hala.

Läheb ju tegelikult hästi, kliendid on hakanud avaldama soovi teraapiate eest maksta. Kui kõik välja veab, siis ma ei peagi minema toitu vedama. Võib-olla see kõik mängib kuidagi välja. Ma olen hakanud julgema avaldada. Jah, mul on lootust. Sellegipoolest näib ületamatu see päevade kurbus. Peale seda, kui enam tantsimas ei saanud käia, nüüd on sellest kuu möödas, on mu elus midagi väga tähtsat puudu. Aeg, millal olen saanud tantsida on olnud rõõmurohkem. Nüüd ei saa. Jah muidugi, muidugi on inimesi minust palju raskemas olukorras. Kirjutasin ühele tüdrukule, kellega koos tantsimas käisime. Jagasin muret. Ta jagas ka ja rohkem ei olnudki midagi öelda, kui loota, et ehk varsti saab. Olgu neetud need pimedad ajad, kui tantsusaalide tuled on kustu vajutatud.

Täna käisin jooksmas. Pean ikka nende rohtude pealt maha tulema. Sama mure, mis suvel, füüsilisest aktiivsusest ei saa enam rõõmutunnet. Need rohtude kõrvalmõjud on saatanast. Võib-olla on see õnnistus, et pole täiuslikku kurbuse ravimit, kõrvaltoimeteta. Sellisel juhul ripuks ju kärbsena liimipaberil selle küljes. Elava laiba tunne, pole suuri rõõme ega suurt valu. Zombistunud kogemus. Tahaks jälle tagasi seda, mille eest põgenesin. Tundeid, valu, eufooriat. Sedasama ameerika raudteed, millest lahti saamiseks tabletikuuri alustasin. Mu elu on nagu püherdamine ebamugaval voodil, kus üheski asendis pole hea. Printsess herneteral. Lumehelbekese kriis. Täna ei suutnud toas olla, võtsin ratta ja läksin sõitma. Teel oli õhuke jääkiht, käisin poes, kuid ei kippunud veel tagasi. Võtsin suuna Rocca al Marele, mere äärde. Pime stroomi rand peidab endas teatud ilu, tuledemäng, linnarand. Vaatamata jäisele tuulele on seal ka midagi hubast. Mingi värskus, mis laseb unustada murede konstruktsioonidel. Läksin läbi Sirbi tänava Koplisse. Tagasi tulin läbi Lõime uhke allee, kus saab kahe sõidusuuna vahel sõita, stalinistlikud uhke dekooriga majad rahustavalt saatmas. Nende majade vahel on õhku, aga samas aimdub suurejoonelisust ja kõrgeid lagesid. Erinevate linnaosade vahel rattaga sõitmine tundubki olevat üks viimaseid rõõme, mis jäänud.

Tagasi kodus teevad lugemata raamatud oma etteheiteid. Olematu produktiivsus viibutab näpuga. Võib-olla peaks neid raamatuid mitte koguma igasse tuppa, igale aknalauale? Tegemata asjad loovad ärevust, nende nägemine ei aita pihta hakata, vaid hirmutab hoopis ära. Kuidas küll see lugemine nii võimatuks on muutunud? Aga ega muud siin ei ole, kui et seda tehes tekib ka harjumus ja keskendumine. Mäletan joogaõpetaja andis kord praktika teha midagi teatud aja jooksul, näiteks lugeda kolmkümmend lehekülge järjest, seda tegevust muuga hakkimata. Võib-olla see säutsumajandus on ärevuse toonud? Ei tea, uudiseid tahan juba pikemat aega vältida, aga kuidagi ikka, maha istudes ja telefoni kätte võttes kiikan iga päev ja mitte ainult ühe korra, mida päevalehtede esiküljed kuulutavad. Peamiselt karauunasaagist, palju on surnuid, palju haiglates. Ise kütan end üles, vabatahtlikult. Praegune aeg võiks olla ju ideaalne süvenemiseks. Mõnest mõttes meenutab see kloostrit, kus inimkontaktid ja tegevused viidud minimaalseks. Miks mitte siis süveneda? Ma ei tea, miks see linnas olemine on teistmoodi, kui maal. Maal tõesti tekib hea kontakt enda ja inspiratsiooniga. Järeleproovitud meetod. Kust see hurtsik endale leida?

See kõlab nüüd natuke nagu mõni Ivo Linna leierdatud lugu, aga vahel näib elu üürike ja mõnikord, nagu neil detsembrilõpu päevadel, üüratult pikk. Üle kümne aasta elada tundub väga kaua, selle ajaga nagu jõuaks kõike näha, kogeda lõputult päikesetõuse ja inimeseks olemist. Aeg näib praegu tõesti nii pikk, kui ootan pääsemist, loksudes paadis, ümber külmunud kehade meri. Kas leidub elust suurejoonelisemat pettumust? Ka head asjad, näiteks unerohud, osutusid peale esimest kuud luhtunud abilisteks, kellest enam tolku polnud, kuid oma palka nõudsid endiselt. Kuigi pääsemist ei paista, siis ikka tahan loota, vajan uskuda, sest muidu pole võimalik elada. Isegi, kui tean, et lõpus pole valgust, siis ikka loodan, viimse hetkeni loodan. Äkki ikka kuidagi on võimalik, et leidub mingi mõte. Isegi kui ei, siis lase mul palun uskuda.