Nii nagu rattasõit näib olevat viimane alles jäänud rõõm, siis kirjutamine on viimne kindel pelgupaik. Midagi millele toetuda kui kõik muu on läinud. Ei teagi, mis juhtus. Tujud muutuvad nii ruttu. Kas on üldse mõtet neid üles märkida? Nagunii varsti on kõik jälle teine. Päev, mil pole jõudu. Magasin kaksteist tundi, ärkasin, sõin ja tundsin, et ei jõua seistagi. Null. Siiski, midagi üle nulli, mingid kärbunud katsed mingeid võrseid arendada. Üksindus vaatamata sellele, et olime H-ga kaks päeva koos. Ei oska elada, ei oska surra. Järelikult haige. Elu ongi üks haigus. Nii et võib-olla see kõik on normaalne. Võib-olla ajutised õnnehetked ja olukorrad, kus tunnen ennast meistrina ongi vaid ajutised meelepetted. Võib-olla see elu vaikimisi olek ongi depressioon. Üha uuesti toimub tehase seadete taastamine. Vaikne põrgu on see karauuna-talv. Laastav ja oma imelikul kombel tühjaks imev.

Kas kuskil on pääsemine? Kas uued pruudid toovad selle? Kas uus töö? Kas uued sõbrad? Kas mõne raamatu lugemine toob õnne? Ei tea. Nüüd kuu olen olnud uute ad-de peal. Ei saa midagi aru, kas olen rohkem tasakaalus või ei. Vist natuke rohkem ükskõik on. Tuimem on. Natuke hirmutav on ka, kui mõtlen, et kohe on aastavahetus ja mul pole ühtegi plaani. Kurvastab idee tavalisest õhtust. Tahaks ikka minna kuhugi tähistama. Olla Tai saare rannas koos sõpradega või mõnel heal peol. Metsareivil. Ja kui hea seegi on, arvestades, et pärast on mitu päeva hõre. Väljapääsu ei paista, igatpidi on hull. Mäletan, et üks päev kirjutasin veel sama masendunult ja siis tulid vist kliendid, paar klienti, peale mida oli väga hea olla. Kõik oli korraga muutunud. Kliendid hoopis aitasid mind oma iseäralikul moel. Sain olla vajatud. See on ikka väga oluline.

Eks mingil moel tõesti soovid ka täituvad. Aasta-kaks tagasi hakkasin mõtlema, et tahaksin ikkagi mingitlaadi karjääri. Mitte lihtsalt tiksuda oma elu ära. Tavaliselt muudan eriala, hakkan jälle nullist ja siis ei jõuagi nagu kuhugi, ei ole milleski väga hea. Ei tee endast meistrit, vaid saja hobi meest. Nüüd, kus võtan esimesi kliente ja saan head tagasisidet, tundub, et äkki ikkagi midagi hakkab välja kooruma. Mingi elu. Samas, ma ei taha olla ka see inimene, kes ütleb, et kui pole karjääri, siis pole ka väärtust. Igal ühel on õigus olemas olla, enda eksistentsi ei peaks tõestama. See tundub edukontseptsiooni lõksu langemisena. Nagu lahkuminek või töölt vallandatud saamine võiks inimese väärtust kahandada.

Juba märkangi, kuidas kurbus hakkab esimesi taandumise märke näitama. Mõistan, et loon seda ise ja see teadmine annab lootust ka millelegi muule. Kurbus on mööduv. Nagu ka kõik muu. Meenub ühe budismi-õpetaja lause, mida kuulsin ühe laagri alguses, siis, kui alles esimest korda budismiga kokku puutusin: kui te tunnete ennast halvasti, siis ärge muretsege, see möödub; kui hästi, siis ka see möödub. Olen kõige mööduva tunnistaja. Lihtsalt kaamera, mis filmib. Märkan osa võtmata - see on joogalik ideaal, nagu sellest aru saan.

Üldiselt kõik häirib, välja arvatud üksikud õnnehetked. Aeg vist teha iiri kohv. Ega ei viitsi enam kohvigi juua, pelk harjumus. Enam ei turguta, hoopis roiutab. Šokolaadi on alati hea süüa. Ja pärast on alati langus. Ka see, mis tõstab, teeb seda eesootava languse arvelt. Tundub, et midagi võita pole võimalik, sest mündi teine külg on kaotus. Igavene püherdamine mudases soos. Lootuskiir vaid selles, et ükskord see lõpeb. Ükski kannatus pole lõputu, kuigi nii alati tundub. Ka see talv on justkui igavene, ulatudes kõikjale. Ma ei tea, kas mu kannatuse põhjus on enda pidamine igaveseks või vastupidi, liiga väikseks, võimetuks tegelaseks. Ma ei tea, kas sündisin sellisena või olen kasvanud. Ma ei tea üldse mitte midagi. Olen kaamera, mis filmib. Kas nii saab elada? Täielikult erapooletuks jäädes, valimata poolt, võtmata osa? Laskmata ennast kaasa kiskuda elu seebiooperitest. Me kõik oleme selles supis ühekorraga koos ja eraldi. Teise sisse ei näe ega tea, kuid mängureeglid on justkui samad. Kas kellelegi on antud rohkem? Kas oleme võrdsed? Kas loeb ainult see, mida usume või on midagi ka väljaspool seda? Kas on loodusseadused mille järgi elamine oleks liiga raske ja seega vajame usku, mis turgutaks meie tähendust vajavaid hingi? Kas üldse midagi on vaja või on kõik juba olemas? Kumb lohutab rohkem, kas enda tähtsana või tühisena tundmine? Kas hea on palju probleeme või vähe? Kas kannatab elada nii, et pidevalt ei pusi, ei rühi? Sellised pühapäevased mõtted. Kui raske ikka on, lubada endal olla. Kunagi pole piisavalt - see ajab mind hulluks.

Sellistel päevadel, kasutuna tundmise tundidel kõlab mu hääl telefonis, kui sellele üldse vastan, jõuetult ja habisevalt. Ei meeldi mulle mu nõrkus. Midagi on kohe muutumas. Lähen välja. Kõige populaarsem teema ajalehtedes ja jõululaudades peale viirust on talisuplus. Mulgi on aeg ennast jääkülma vette kasta. Lootes, et see äratab mind nukrast ohvrist ja teeb minust midagi muud.