Tühja lehe alguses, seasilma valguses ma veerin neid psalme. Veel on pime, veel on öö. Ei tea miks olen ennast üles ajanud. Pea nagu alles magaks. Igatsen suvist merd, randu, kus olen käinud. Mingi rahutus on sees. Pole kuu aega joonud, see võtab paljud mured ära, mulle tundub. Lihtsam on olla mina ise, minapilt ja enesetunne ei kõigu nii suurel skaalal. On öö, on pime, pole mõtet ju juua. Peoks ikka ei lähe, sest kõik on kinni. Midagi ei toimu. Isegi kohad, mis on lahti, nagu näiteks raamatukogu on kuidagi õõvastavad, teistmoodi. Maskid, distants õpilaste vahel. Igaüks on nagu oma kosmoses. Enam ei näe inimesi gruppides, kõik on üksi või kahekesi. Ja see on alles talve algus.
Ei teagi, mida põnevat teha. Minna aedlinna varem? Olla seal terve nädala? Käia vahepeal ujulas ja metsas? Jah, miks mitte. Raamatukogu on ka veel lahti, istun pigem seal. Vahel on hirm, et mõni toru lõhkeb. Kodus. Kui mind ei ole. Ja keerab kõik perse. Jätab mind kodust ilma.
Köögis keeb tatar. Ma istun seasilma valgel ja klõbistan klahve. Niipea, kui mulle meenub mu rahapuudus, tekib kehas kuidagi kitsas tunne. E. küsis hiljuti, et miks ma raha vihkan. Ütlesin, et ei vihka, aga tegelikult vist ikka mingi teema on. Võib-olla see, et väiksena nägin, kuipalju pingeid raha tekitas. Nagu see oleks kurja juur. Ja nüüd ei salli. Tahan ju raha, muidugi. Aga mu enesetunne muutub sitaks, kui raha pole piisavalt ja no peaaegu kunagi pole niipalju, kui tahaks. Mis ma siis endale ütlen, kui raha pole? Et perses on. Halvasti on. Et ma olen ebaõnnestunud. Inimesena. Mu elu on läbikukkumine. See kõver peaks minema üles, see tähendab edu. Aga minu kõver on kas hädiselt paigal või siis langeb. Ma olen majanduslik värdjas. Mind ei tohiks olemas olla. Umbes selline on sisekõne.
Kirjuta enda kogemustest. Eks. Näiteks. Tundub, et Maardu loo võiks ette võtta. Taas kätte võtta. Badass vanaema ja looder sitamagnet. Kirjutada edasi. Stsena. Nüüd tundub õige aeg selleks. Tagasi filmindusse? Oma peas teen suuri plaane. Teisiti ei saagi. Sest kui ma midagi teen, siis ikka ju kujutlen, kuhu see viia võiks. Kui stsena kirjutan, siis oma peas ikka näen seda juba filmina. Maardu. Kõige ootamatumad lahendused. Aga kuidagi ikkagi veenev.
Tatar on köögis. Mina siin. Vihkan ennast. Oma abituid värdlauseid. Pasahunnik. Sittade sitt. Saamatu sitt oled. Mmmm...nii kodune enesevihkajalik väljendus. Noh, pask. Tekib kodune alandatud tunne. Kaotaja. Ma olen kaotaja. Ma olen võitja. Mul on piisavalt raha. Ma teenin viis tuhat eurot kuus passiivset tulu.
Veider maailm ikka. Uut macbook airi ei saa osta. Tellida saab, ooteaeg paar kuud. Kiiremat versiooni ei paista üldse Eesti poodides olevat. Alles olime maailmas, kus kõik oli saadaval, kui ainult raha on, siis osta. Nüüd võib raha olla, aga saada pole. Pole raha ega asju. Mingid kaubad on.
Kuidas kasvatada investeerimisportfell poole miljoni euro peale? Praegu on kümme tuhat. Viiekümnekordistada.
Tatar ei tee enam häält, pean minema vaatama. Vabandage mind.