Ujukad, plätud, rätik. Topin need riidest kotti ja jooksen välja. Kell on kaheksa pühapäeva hommikul ning ma lähen esimesele talisuplusele sel aastal. Vahel on sellised väiksed asjad väga suured. Olen täna vees ilmselt vähem, kui minuti. Ilmselt lihtsalt kastan korra sisse, aga olen varasemalt, kaks aastat tagasi, kogenud kuidas külmas vees käik vere käima paneb.

Teine nädalavahetus ilma alkoholita, hämmastavalt okei on olla. Kuidagi sujuvam, pohmellid ja eufooria ei haki. Pole taastumist ega pidutsemist, lihtsam on süveneda. Nüüd on baarid ka kinni... Polegi kuhugi peole minna. Kodus joomine pole teab mis lõbus tegevus.

Ma ei tea, kas asi on alkoholist loobumises, aga keha on tundlikum. Kohv mõjub isegi liiga kangelt. Keerab ärevaks, samuti energiajoogid.

---

Kõige hullem on väsimus ilma uneta. Kui oled juba mitu tundi vedelenud, aga magama ei jää ja enam ei suuda ka sültjalt lebada, kahjuks. Kui poleks süümepiinasid, magaksin terve elu maha ilma kahetsemata.

Peale sellist vedelemist täna, pühapäeval kui raamatukogu on kinni, võtsin ette rattasõidu kaubanduskeskusesse. Olles ratta käsipuu külge lukustanud, maski ette pannud ja sisenenud, märkasin kolme politseinikku, kes ühe vanema, katmata näoga paariga juttu ajas. Üks politseinikest hoidis pappkarpi, kus olid maskid, mida ta mehele ja naisele ulatas. Sõitsin eskalaatoriga üles korrusele ning jalutasin Cameli poeni. Olen Cameli parkat tahtnud endale vähemalt viis või kuus aastat, kui lugesin Houellebecqi, kus ta ühes romaanis või intervjuus rääkis kolmest täiuslikust tootest, millest ta oma tarbija-elu jooksul osa on saanud. Ühed kingad või saapad, Canoni arvuti-printer ja siis see - Cameli parka. Enamikel fotodel, mis Google’st välja tulevad on ta tumerohelises parkas, hele lambavill või selle imitatsioon (kes seda teab) kapuutsi siseküljel, väike ümar pea kapuutsi sees, ümberringi kas pealtungivad reporterid või siis vastupidi, Michel üksinduses, mõtlik, suits käes. Tal on nendel piltidel mingi vanem mudel. Tänapäevased joped on rohkem nagu kilega kaetud, veekindlamad vist. Vanemad on riidest. Arvestades, kui jahedad on suved ja mitte liiga külmad on viimase aja talved, siis see võiks olla hea kandidaat aastaringsele ülerõivale, kui peaks midagi valima. Parka ülesanne on välismaailmast võimalikult tõhusalt ära lõigata. Inimesel, kellel autot pole, on kõik lootused pandud just sellele. Need pidevalt suunda ja tugevust muutvat Tallinna tuuled ja temperatuurid vajavad midagi vee-, tuule- ja külmakindlat, parkat või mantlit.

Seal poes oli see olemas. Olin juba enne netis kindlaks teinud, välja vaadanud. Proua, kes mu ostu assisteeris, kommenteeris ja soovitusi jagas oli kena inimene. Soovitas pakkuda erinevaid suurusi, värve. Halli kohta ütles, et tema poeg ostis selle ja oli väga rahul. Proovisin halli, nägi välja nagu asfalt, nagu iga teine - ei, see pole see. Oranž oli jällegi liiga silmatorkav. Jutuka ja elurõõmsa inimese värv, ma pole kumbki. Tänasin müüjat ja ütlesin, et vaatan veel ringi.

Tegin keskusele väikse tiiru peale, ei proovinud midagi, lihtsalt vaatasin, otsisin seda, mille olin tegelikult juba leidnud. Läksin tagasi Cameli poodi, kinnitasin oma valiku ja suundusin leti äärde, kus pidi toimuma maksmise rituaal. Ja toimuski. Pressisime koos müüjaga jope mu seljakotti ja veeresin edasi. Koju ei tahtnud veel minna. Kui kell seitse ärgata ja suplemas käia, siis on pühapäev ikka väga pikk. Ja tüütu. Väntasin mööda pilliroovahelist kergliiklusteed tuuletusse randa, kus keegi parasjagu kajakiga vette läks. Veeresin tagasi, kõrvaklappides Bret Easton Ellise podcast, kus ta loeb oma mälestusi 1981. aasta Los Angelesest. Ma olen 2020. aasta Tallinnas. Ja Tabasalus on H, kellega peaks täna kokku saama. Ta pole veel kirutanud. Loodan, et viitsib minu poole tulla, sest ma ei tahaks eriti kuhugi minna. Tahaks minna, aga enesetunne on üsna laisk, pea uimane. Üleeile, kui olin magama jäänud ja tema kõnet ei kuulnud, siis ta kirjutas: "väga loll on jälle ignotud saada. aga sain su vihjest aru. naudi." Vastasin talle hommikul napi "magasin", solvunud, et ta minuga nii räägib, süüdistab mind milleski mida ma pole teinud. Mingit vihjet polnud. Meil polnud plaani ja ma jäin magama. See ei ole ignomine! Ta ründas mind valesüüdistusega. Ja siis pani veel sinna lõpu selle sarkastilise "naudi", millele tekib soov vastata: söö sitta. Mida ma õnneks ei teinud. Aga kohtuda ka ei tahtnud. Eile õhtul ta helistas ja ütles, et on olnud väga sügavad masenduses ja tahaks rääkida. Leppisime kokku selleks tänase päeva. Ise ta muidugi sellist suhtlemist sõimamisena ei näe, vaid kõigest oma tunnete väljendamisena. Eilne kõne katkes, kui ta ei kuulnud mind enam. Mul olid kõrvaklapid peas ja telefon taskus, olin jõudnud Hiiule. Ilm oli paar kraadi plussis. Võtsin telefoni taskust välja, proovisin talle helistada, aga ei midagi. Sõitsin läbi metsatukkade ja lagendike kulgevat teed mööda tagasi alla mustamäele. S. käis külas. Et mul on kaine kuu käimas, siis võtsime paar alksivaba õlut, jäätise ja M&M’se, mida jäätisele peale purustada. Olime nagu ehedad poissmehed. Laupäeva õhtul üksteise pool külas, ei kedagi teist, jäätis, kommid ja sarjad, vaatasime Flight Attendant’i kahte esimest osa. Üsna okei meelelahutus, aga edasi vist ei vaata. Ei olnud huvi, kuidagi kaugeks jäi see kõik. Parimal juhul meelelahutuseks.

Ma ei tea, kuipaljudele on oluline, mis ma siin kirjutan. Kui nii hakkan mõtlema, siis tekivad hirmud, kas olen ikka loetud, kas keegi üldse viitsib. Aga siis tuleb meelde, teen seda ennekõike enda jaoks. Enda äratundmine oli millegi sellisega alustada. See mind käigus hoiab. Ja muidugi lisab indu, kui keegi loeb.