Bljaa, see oli tripp. Midagi uut jälle. Nüüd magasin nagu lapsuke ema käte vahel, üle kümne tunni kindlasti. Ma ei mäleta millal magama läksin, vahel tundub, et uni oli pikk, kuid siis tuleb välja, et läksin kella kahe asemel kell 6 magama... Mida ma siis õppisin? Energiajook ja unerohi ei ole koos hea mõte. Kui nad samal ajal oma intensiivsuse saavutavad, siis minu puhul tekkis rahutus. Soov voodisse vajuda, magama minna, kuid keha ja meel on rahutud, vastik koht, kus olla. Õnneks see seisund möödus kiirelt. Korraga oli kõik jälle vaiksem. See oli isegi naljakalt järsk lõpp. Seejärel tekkis soov kohe uuesti hakata pilti hägustama, jätkata sõitu. Marssisin kööki ja võtsin kulinal lonksu viskit. Kõrvale pikk kivimahv. Veel üks viskilonks. Ja kivi. Niimoodi vajusin pehmesse voodisse, mäletamata, mida ma mõtlesin või millist podcasti kuulasin. Midagi lihtsalt mängis. Kokkuvõttes päris hirmutav ja õpetlik. Enamus inimesi ilmselt teavad seda isegi, et kiirendid ja aeglustid koos pole hea mõte. Eks see energiajook tuli mängu, sest millegi muuga polnud viskit segada, puhtalt ei maitsenud kuidagi. Kokteilidel on oma põhjus, miks nad olemas on. Teevad muidu kirbe joogi mõnusaks nagu morsi.

Vaatasin uuesti Ali G paremaid palu ja inglise Office’t Ricky Gervaisiga. Mis teeb hea koomiku? Nende mõlema puhul on märgatav oma flow, alati polegi kõige naljakam see, mis nad ütlevad, vaid kuidas. Nad on omas rütmis ja selle rütmiga kaasas olla on hea. Flow on see, mis kaasab publiku. nagu räpis. Jäin mõtlema, kas kirjutamise puhul on ka nii. On muidugi, olen selle kohta lugenud ka kunagi. Lausete rütm, millele luule taustaga kirjanikud rohkem tähelepanu pööravad. Olen hakanud sellele ka mõtlema. Selle pilguga vaatama. Ega ma aru sellest ei saa. Ma lihtsalt kirjutan. Nii nagu tuleb. Hoian ennast liikumises, kuid mitu korda ei mõtle. Mingi flow ilmselt on, sest nii ma seda tunnetan. Ma haaran kuidagi sellest sõnadeköiest kinni, pistan oma pea sellesse jõkke, kust ma siis need sõnad saan. Jah, jõe võrdlus mulle meeldib. Panen pea jõkke ja seal silmad avades näen kalu kui sõnu ja mõtteid mööda ujumas. Ma isegi ei püüa neid kalu, lihtsalt vaatlen.

Mingi tõrge H.-ga magada. Ta tahtis juba üleeile, kui koos olime, aga mul olid töömõtted ja kuidagi ei saanud sellele lainele. Eile ta ütles, et tahaks. Ütlesin, et siis ta peab seda saama. Aga millal? Tundub, et mulle on kõik muu olulisem. Seda enam, et vahepeal vaatan pornot ja fantaseerin paksudest naistest. Hiigelsuurtest kannikatest, mis rahustavalt vastu mehe reisi plaksuvad. Ma olen igatsustekeerises. Aeg on tööle hakata.