Eile ei vääri meenutamist. Raske päev, magamata ööd kuhjusid eilse päeva santi enesetundesse. Jälgisin koolis toimuvat Zoomi vahendusel. Jutu sisu oli hea, kuid heli mürane ja krabisev. Kaheksa tundi Zoomi... See ei ole kindlasti viis, kuidas tahaksin elada. Aga see selleks. Õhtul läksin H. sõbranna sünnipäevale. Ma olin väsinud. H. oli juba purjus, jutukas ja aktiivne. Mina istusin rahulikult, rüüpasin mulle antud kokteile ja õlut aeglaselt. Ühel hetkel ütlesin, et ma nüüd läheks ära. Sünnipäevalaps meelistas mind tunnikeseks veel jääma. Olin nõus. Kui ka see aeg oli mööda libisenud, hakkasin taksot tellima. Tuli välja, et masin oli kõrvaltänavat ja minuti pärast kohal. Küsisin H.-lt, kas ta tuleb minuga või soovib hiljem järgneda. Mingit vastust ei tulnud. Läbi esimese korruse akna nägin, kuidas Bolti kirjadega auto peatus tänava ääres. Kiirustasin välja. Küsisin uuest, kas ta soovib kaasa tulla. Oli seljaga minu poole. Läksin minema. Kodus kirjutasin talle, et armastan teda. Ta vastas, et kas tahan teda endapoole või mitte. Tahan, vastasin, lootes, et saame kaisus magada. Varsti ta tuligi, kuid loodetud une asemel hakkas pihta kammimine. Sain teada, milles kõiges ma süüdi olen. Kuidas ma kunagi ei kuule, ei võta süüd omaks, ei tunne huvi ta tegemiste kohta, ei oma plaani, et kuidas saaksime kümne aasta pärast oma majas elada (varem polnud sellest üldse juttu olnud). Tundsin, kuidas viha minus kees, prahvatasin välja, et ma tulin ta sõbranna sünnale, väsinuna, peale pikka kolme koolipäeva, et tal oleks tore. Olin terve õhtu, andsin oma panuse ja siis, kui tahan ära minna, saan veel mingi sita kaela. Kui mulle ei läheks korda ta elu ja midagi poleks valmis tegema, siis ma poleks ju läinud sinna sünnale. See jutt ei viinud kuhugi. H. oli oma tuttavas vahel esinevas seisundis, kus ta on nagu tige herilane kallal ja tundub, et ükskõik, mida ma ka ei ütle, maha ta ei rahune, sõprust leida ei saa. Peale tunni-kahe pikkust asjatut vaidlemist ütlesin, et tahan, et ta lahkuks, mul on vaja magama. Kell oli kolm. Ta tõusis, pakkis asjad, tellis takso ja sõitis minema. Võtsin veel ühe unerohu ja lootsin kiiresti saabuvale unele.

Hommik algas hõreda tundega. Rakkudeni ulatuva hirmuga, et midagi on valesti. Vastik on olla. Järjekordne tüli, mis ilmselt ei lähe niipea. Ta pole tüdruk, kes järgmisel hommikul vabandaks ja saame eluga edasi minna. Ilmselt see vimm jääb mõneks päevaks vähemalt. Tunnen ka ise ennast kangena. Ma ei tunne, et millegi ees vabandama peaksin. Kas ma just kõige õigesti tegin, aga sellest eilsest jäi väga vastik maitse suhu. Kui me ei saa sünnipäevalt ära tuldud ilma tülita, siis see pole minu suhe. Ta pööras jälle sõgedaks ja ma kannatan. Ma polnud selleks valmis, see oli löök allapoole vööd. Hea, et ta läks öösel, sest paremaks me seda ei rääkinud ja tänane hommik oleks alanud sitasti igaljuhul. Nüüd olen üksi, ma ei tea, kui hea see on, kui üksi. Õõnes tunne on sees nagu oleks just lahku läinud. Täna tuleb pikk ja tegus päev. Proovin keskenduda ja teha kõik, mida vaja. Küll läheb kergemaks. Täna ootab ka jooksutiir. Trenni on vaja teha. Tahaks rasva vähendada. Tekkinud on vats, peale dresside ei lähe enam püksid hästi jalga ja see on jama. Tuleb sisse viia 6-tunnine aken, mil söön ja lisaks jooksutiirud. Iga päev viis kilomeetrit tundub hea eesmärk. Varsti on ujulad lahti, siis saab ka seal taas möllata. Märtsiks võiks vabalt olla mitu kilo maas ja püksid jälle parajad. Nii sündigu. Ma pole ma ei tea kui ammu pidanud mõtlema kaalu langetamisele, kui üldse. Nüüd aga hea väljakutse. Pigem siis söön, mis meeldib, aga kuuetunnilises aknas. Seega trenni tuleks ka teha päeva esimeses pooles, et oleks jõudu, õhtuti ei söö. Samas teha see söögiaken 12 ja 18 vahel, siis võiks veel õhtulgi jooksma minna. Elame-näeme. Aga usun, et kui ülepäeva jooksmas käia, siis peaks toimima kõik. Ja samal ajal hilisõhtuseid burgeriõgimisi vältida. Kõlab nagu plaan. Paastuda võiks ka, aga siis trenni ilmselgelt ei teeks. Pigem siis see kaks korda päevas söömine. See on hea, tekitab austuse söömise vastu, mitte tühipaljas kohustus. Piiran veidi magusa söömist ka. Ei osta enam suuri šokolaade koju, kus ma need ühe hooga ära söön. Jah, pigem rohkem liikuda. Nälgida pole mõtet.

Kuskil oli juttu, võib-olla eilses loengus, kus Alar Tamming rääkis Joseph Campbellist, kes omakorda rääkis kalduvusest meeste seas 35. ja 40. eluaasta paiku leida oma kutsumus. Nagu mingi tuli, mis hakkab teed näitama. Lahe, kui see nii oleks. No mul mingid tulukesed on. Teraapiad ja kirjutamine. Neid radu ma praegu tallan. Ja muidugi, kuidas olla ise hea inimene. Hästi, lähen söön, siis teen ühe teraapia ja pärast seda saan juba jooksma minna. Tahaks unustada selle haige psühholuua.