Ikka veel seedimata see sündimise solvang. Rääkimata kõigist järgmistest. Üks unistus siiski täitus. Sain olla mitu ööd ühes Lõuna-Eesti maamajas, lõhkuda puid, tuua kaevust vett, teha puupliidil tuld ja mis kõige olulisem - olla selles suures tühjuses ja vaikuses, põldude vahel. Kuigi minu algne unistus oli minna üksi mõnda sellisesse kohta, siis sõbra ja ta kaaslasega oli hea klapp.

Enne seda oli sünnipäeva tähistamine. Üks kurvemaid sünnasid, sest H-ga tülis. Polnud mingit tuju. Jõlkusin üksi ringi. Üksik kurb hunt. Järgmine päev läksin vanemate koju, kus võtsin emalt mornilt vastu Maiuspala kommikarbi, talle silma vaatamata. Hakkasin innukalt džinntoonikuid jooma, mis tõstis tuju. Lõpuks olin nii purjus, et hiljem oli piinlik, kuigi ega midagi rumalat vist ei teinud.

Öösel purjus peaga sai lubatud M-ile minna kaasa kuhugi Valgamaa metsade vahele. Hommikul, kui tuli kõne, et ma ennast valmis paneksin, olin jõudnud selle seiga unustada, kuid pakkisin kiiruga, pohmellipabinas koti ja asusime teele. Jõime kaks õhtut. Kokku siis kolm päeva joomist, arvasin, et saan selle tagajärgedest kiiremini üle, aga veel kaks päeva hiljem oli väga ärev olla. Võtsin rohkelt rahusteid, ei tea, kas nendest lõpuks abi oli, sest tundus nagu ei mõjuks. Juua on lõbus, aga taastumine... see kuivetunud ja ärev olek, hirmuhigi unetul ööl, õud ja üksindusetunne, minul ka tugev süütunne, kõik see teeb isiksusest ja kehast varemed.

Sõitsime eile öösel tagasi. Täna hommikul ärgates oli üle pika aja selline masendus, et ei taha voodist tõusta. Lõpuks lükkasin ennast voodist välja. Läksin külma duši alla, see tegi inimese tunde. Kui eileõhtune õlu välja jätta, siis jõin viimati pühapäeva öösel. Täna on kolmapäev ja ikka veel taastun. See näitab, et taastumine on läinud pikemaks... Arvestades, et kui joomine lõpetada kella nelja ajal hommikul, siis pole imestada, et järgmine päev pole veel pohmellipäev, vaid sisuliselt veel pooleldi purjusolek ja ülejärgmisel päeval jõuab kohale see tuttav ebameeldiv reaalsusega kohtumine. Varem oli teisiti. Varem järgnes joomisele pohmell ikka järgmisel päeval ja õhtuks oli juba tavaliselt täitsa hea. Muidugi, varem ma ei joonud ka mitu päeva järjest. Mu probleem on see, et mulle meeldib kõige rohkem teise päeva joomine. Valada liitrite kaupa õlut, võib-olla ka kangemat, mis annab energiat ja hoogu. Kuid siis jõuab märkamatult kätte kolmas päev, kui algsest plaanist lõpetada ei pruugi asja saada, sest kainenemine on ebameeldiv protsess. Nii on ka kolmandal päeval ahvatlus natuke midagi libistada, et hoida enam-vähem okei olekut. Kõige selle tulemus ongi see, et veel viiendal päeval on kõhe.

Võib-olla peaksin ka endale panema peale reegli - mitte juua kahel järjestikkusel päeval? Ehk siis jätta üks päev vahele. Kodus poleks sellega probleemi. Üks päev vahele - selle ajaga jõuab organism taastuda - kõlab loogiliselt. Kaotan selle teise päeva mõnu, aga kokkuvõttes ei pea mitu päeva taastuma.

Kui midagi positiivset välja tuua, siis ained on mu elust praktiliselt kadunud. Kuid mõtlemine pole palju muutunud. Olles purjus ei oska ma piiri pidada, veel enne magamaminekut valan klaasi triiki täis, plaaniga see ära juua, kuid siis avastan, et ma ei seisa püstigi ja kukun magama. Ning hommikul avastan täis joogiklaasi üllatusega ja ei mõista, kuidas küll nii võisin mõelda.

Ja lõppude lõpuks on see ring sama. Joomine, kainenemine ehk pohmell, millega kaasneb kahetsus ja süü ning viimaks taastumine ja soov taas kogeda neid suuri tõuse ja languseid, kuppelmaastikku, mitte tasaseid välju.

Kõige halvem ongi see, et joogirattas jäävad pooleli praktikad - jooga, meditatsioon, kirjutamine, jooksmine - väga raske on kinnistada harjumusi, kui vahepeal mitu päev läheb pidutsedes. Ja eks hea on pidutseda. Ja hea on kaine olla. Lõpuks polegi millegi üle kurta. Tundub, et kogu probleem tuleb sellest, et tahaks kahte elu korraga.

Nüüd lõpuks hakkab tõesti paremaks minema. Kodukontori päev. Tuli selline joogine jutustus, aga olgu siis nii. Suhte osas on kõik veidi lahtine. Pole lahku läinud, saime ükspäev rääkida ja nüüd tundub, et on jälle okei. Nädala lõpus, kui ta tagasi Tallinnasse jõuab, eks me siis näe. Ma ei teagi, mis ma tahan. Vist sellist lõtva suhet, kus saab olla paar päeva koos ja siis paar päeva eemal ja ei peaks kuulma kriitikat, et pööran liiga vähe tähelepanu.