Ma vist ikka ei ole ööinimene. Meeldiks kõige rohkem ärgata ja asuda kohe tegema kõige olulisemaid asju, neid, mida päriselt tahan arendada. Praegu aga ärkan lõunapaiku ja siis tuleb tegeleda olmega. Rahu saabub alles peale õhtusööki, kesköö paiku. Vahel on tore siis süveneda, kuid kipun olema loid ja väsinud. Täna võtsin ette pika jalutuskäigu kesklinna, sain uuele, mu elu esimesele e-suitsule suurema koguse vedla ehk vedelikku. Nikotiin hoiab ärkvel. Tegin esimest korda Mujadarat, India riisi ja läätse rooga praesibulaga. Sibulad söestusid, mitte ei karamelliseerunud nagu oleks vaja olnud, kuid sellest polnud midagi, need olid muust toidust eraldi. 

Homme algab nädalavahetus ja sellega koos kool. Ma ei tee palju, aga kuidagi olen ikka ajahädas. H. pole mitu päeva näinud. Ei leia aega, sest mul on eesmärk saada üks pikem tekst toimetatud. Nii ma öösiti istun ja teen seda. Lisaks tüdimusele ja kergele vastumeelsusele on ka hea meel, et midagi toimub mu elus. Et mul on idee ja ma saan sellega kuhugi sõita. Millegagi tegeleda. On olnud pikki tühjuse aegu, kus ei saa ideekatkest edasi. Siis on ainult vaimustumised ja ideed, kuid pole püsivust nendega edasi mängida. Nüüd on esimest korda elus pikem tekst, millest võib saada midagi. Ma liiga palju ei looda, kui et see valmis saada. Jõuda punktini. Saan öelda, et sellega on nüüd nii ja selline see on, palun, loe kui soovid. Sulle ma selle tegin. Ah, mis ma ikka luiskan, tegelikult tegin endale, enda jaoks. Nii on vist paremgi. Minus on väike lootus, et kui see aitas mul endale lähemale jõuda, siis ehk aitab ka meie vahel ühendust hoida. Ma tahan su süda, kuid olen segaduses. Kui tahan, siis igaveseks, aga kui ei, siis mitte. Kannatan, kui otsad on lahti, aga nii väga, kui ma end sellepärast ka ei neaks, liitu astuda ei suuda. Kuid eks me näe, ma olen ka muutunud. Mul pole enam üksinduseideaali. Need viimased üksildased Aasias käigud, kus enne ööd kõlkusin neti küljes, soovides kontakti lähedastega. Soovimata panna pead võõra toa padjale ilma sinuta. Hakkasin sind igatsema siis, kui arvasin, et ei vaja sind kunagi. Kui keegi kellegagi mängib, siis elu minuga, mitte vastupidi. Ma üritan pidevalt, kuid see on luhtunud katse. Elu mängib meid, selles olen nüüd kindel.

H. käis kuskil linnast väljas geopeitust mängimas ja üks tüdruk otsustas ilma varustuseta silla alla ronida. Ta libastus ja kukkus kuue meetri kõrguselt seljale. Kiirabil oli raske seda kohta leida. Tüdruku suust või ninast, täpselt polnud võimalik aru saada, valgus ta näole sooja verd. Neil hetkedel tundub elu õrn nagu jääkirme tiigil. Üksainus langev oks võib sellesse augu vajutada. Üks mees väljus Õismäe ujula duširuumist kappide poole, libastus kahhelkividel, kukkus peaga vastu põrandat ja oligi läinud. Üks vanaproua käis EMO-s teste andmas. Kõik oli korras. Enne lahkumist tõmbas käekotist välja võileiva. Singiviil sattus kurku ja naine lämbus sealsamas, vaatamata pea kohe kohale jõudnud arstiabile.

Teisest küljest on inimsugu nagu umbrohi, mis kõige kiuste jääb ikka ellu. Aeg-ajalt kuulan Reispassi, Raadio 2 reisisaadet ja täna nõusid pestes sattusin peale seni kõige põnevamale episoodile, kus maateadlane kirjeldas, kuidas ta looduses mõtleb. Lisaks tavapärasele mõõtmele, et kuidas maastik ja näiteks puud paistavad, lisandub tal ka ajalooline mõõde. Kui hakata veidi sügavamalt nähtavat loodust või miks mitte ka linnu vaatlema, siis tuleb välja, kuidas kõik võiks olla hoopis teisiti. See, kuidas praegu asjad on pole kaugeltki ainus ja kõige tõenäolisem versioon sellest, kuidas oleks võinud kujuneda. Imelik mõelda, kuidas me elame müstilisel... ma isegi ei leia sõna, müstilisel maal ning seejuures on võimalik kogeda elu väga tüütu ja igavana. Elada näiteks terve elu maailma kõige igavamas abielus. 

Veider kuidas just täna tekivad sellised sügavamad mõtted. Justkui täiesti tavaline ja tühi päev. Sageli kuskil maakohas lõkke ääres tähistaevast silmitsedes, liiguvad mõtted igavikulistele küsimustele ja kogemusele. Täna aga siin, keset pakaselist lumeilma muutusin härdaks ja tänulikuks. Inimhingede omavaheline sõbralik kontakt tundub üks armsamaid väljavaateid. Tihti just sel ajal, jaanuari keskel sõidan kuhugi troopikasse ja on samuti natuke kurb, aga ka põnev minna. Praegu nagu pole midagi sellest, et ei saa minna. Olen sündinud külmal jaanuarilõpu talveööl ja tunnetan mingit erilist sidet selle ajaga küll. See, kuidas pakasega kõik seisma jääb, külmub, isegi südalinnas kõrvaltänavale keerates on kõik korraga kuidagi vaikne, loodus valitseb, lumi tuiskab. See meenutab seda paljuräägitud lugu, kuidas looduse ees me oleme väiksed. Ainult väiksed osad suuremast maailmast. Ja mul ei muud üle, kui nõustuda. See alandlikkus, mis tekib on kergendav. Ego tõmbub nagu joogipudel külmaga väikseks, tahaks nutta vägeva ja targa looduse ees, mis võiks pühkida kõik oma teelt, kuid millegipärast on andnud mulle võimaluse siia tulla ja siin natuke ringi vaadata. Millegipärast just hiiglaslike mäetippude vahel matkates või tühjas valges metsas tekib alandlikkus, milles tunnen end oma kohal. Üle pika aja tunnen tänu. Ainult siit korterist tahaks, ma ei tea miks, minema saada. Tahaks oma mineviku õlgadelt maha pühkida, tõestada isale, et ma saan eluga hakkama. See näitab, et on veel palju, mis on lahendamata. Mis ootab oma aega, samal ajal kui vedelik sigaretis säriseb.

Allikas: migvapor.com