Süda on paha. Sõin šokolaadist üle. Üritan jälle sisse viia söömisrütmi, kus õhtuti ei söö või siis midagi väga kerget. Esimesed päevad on kõige raskemad. Eile korraldasin orgia, sõin peale õhtust jooksutiiru kaks pakki krõpse, suure kolmnurga valgehallitusjuustu, kümmekond mandariini, suure õuna ja jõin kaks pudelit õlut. Ilmselt läks kõrist alla midagi veel, mis teele jäi ja praegu ei meenu. Tänane lõppes suure šokolaaditahvli ja juustusaiadega. Nüüd on jah, süda paha, mängib kurameeriv araabia džäss ja tossab e-sigaret. Ma ei tea kust, ilmselt pühade ajal sõpradega oldud ajast hakkas taas kerima idee proovida veipimist. Mulle üldiselt meeldisid need mahvid, mis olin pidude käigus erinevatest e-torudest võtnud. Olen nüüd püüdnud endale ka valida sobivat, aga see maailm on kirjum, kui ma oleksin osanud arvata. Modid, podid, coilid, võimsused, akud - valik ei ole lihtne. See rahutu soov suitsetamise järele lõppes täna lähimasse Olerexi tanklasse minekuga, lumepudru sahises jalge all ja südames oli põnevus. Ostsin elu esimese ühekordse e-suitsu. Mitte mentooliga. Tavalise. "Puhas tubakas" kirjeldas kiri pakil selle maitset. Davai. Tõmbasin esimese mahvi. Okei. Ei midagi erilist. Nagu ikka. Peas on ihaldatu midagi muud, kui tegelikkuses. Kui ei ole ka pettumus, siis on lihtsalt okei, asi ise ilma illusioonita. See, mis ta olema peabki. Aga mitte see, mis ma lootsin, mitte see, mis ma tahaks - ime, mis mind päästab. Hea küll. Jalutasin tagasi raamatukokku, kus hakkasin töölaua tagant käima regulaarsetel vetsupausidel, et taas paar mahvi võtta. Tundub, et see värk sobib mulle. Ja varsti on mul vaja täidetavat, laetavat veipi, sest muidu hakkan ma ostma neid kuue euroseid ühekordseid pulki. Nüüd siis olen suitsetaja nagu ma seda terve elu olen tahtnud.

Püüdsin tobitama hakata juba 15aastasena, olles enne korduvalt proovinud. Katsetamine käis kaua, vahepeal ikka oli perioode, kus suitsupakk oli taskus ja tegin iga päev, aga kuidagi ei jäänud ikkagi külge. Unustasin vahel päevi teha ja nii ta läks. Kui sõpradest said igapäevased suitsetajad, siis mul kuivasid tubakapakid kuid kotipõhjas. Kuid mulle alati meeldis ennast kujutleda suitsetajana. Suitsuhais ei häiri mind tavaliselt, lubasin kaasreisijatel autos tossata ja vahel, kui suitsetasin, siis mulle meeldis toas, mitte rõdul külmetades mahvida. Kui ma just juua täis pole, siis läheb tavalisest sigaretist süda kiirelt pahaks, lõpuni ei jõuagi hästi teha. Aga selle e-siksiga on midagi teisiti, tunnen küll nikotiini teravat mõju, mis korraga äratab ja pead ringlema ajab, kuid paha ei ole veel hakanud.

Proovin antidepressantide pealt maha tulla. Kõrvalmõjud on ikkagi liiga häirivad. Näen, et mul võib välja kujuneda muster, kus hakkan võtma ja siis kuu aja pärast ikka loobun. Sisse-välja, ei ühte ega teist, jään mängima piiri peale. Olen aru saanud ka oma kõrgest tundlikkusest nende rohtude suhtes. Ja no ikkagi kõrvalmõjud... See unisus järgmisel päeval isegi peale kaheteist tunnist und... see hakkab pinda käima. Päevasel ajal uimasushood, lisaks nõrkus, jõuetus. Väike sörk, mis muidu oleks kerge, muutus katsumuseks. Mul, nii üllatav kui see ka poleks, tuleb välja on mida kaotada. Võib-olla see ongi nende ad-de õppetund. Mu kerge krooniline depressioon pole vist siis ikkagi piisavalt hull, et neid preparaate õigustada. On küll tuleviku aasta, 2021, kuid rohud, mis tõstaksid meeleolu ilma kaalu tõstmata, jõudu röövimata või muid hüvesid vastu nõudmata, pole veel leiutatud. Või on need jällegi väga sõltuvusttekitavad ja kiire tolerantsi kasvuga nagu rahustid ja unerohud. Nii et jah, elu kannatustest pole ma pääsenud, kuigi olen proovinud, katsunud leida kõrval- ja otseteid, pääsemist valu eest, millega ma kuidagi leppida ei taha.

Nüüd, kus jõulud ja aastavahetus, kokkuvõtvalt üks suur festival ja joomapidu on lõppenud, tuleb taas endaga kohtuda. Erinevate reisifilosoofide ja laiemalt liikumist mõtestavate inimeste jutust käib ikka läbi mõte ühest tüütust tegelasest, kes reisidele paratamatult kaasa tuleb. See, kelle eest peitu saamise lootuses sai võib-olla üleüldse teele asutud, see tegelane on kaasas, kuhu ka ei läheks. Nii et põgeneda ei saa ja sõber olla näib ka võimatu. Nii see ratas selles mülkas veereb. Vaevalt, et kuhugi viib. Või siiski?