Sünnipäev. Õppides psühhoteraapiat olen teada saanud sellisest struktuurist nagu seeshoidev ja et mul seda süsteemis leidub. Üks seeshoidvale omaseid tunnuseid on iga hinna eest tähelepanu vältida. See on mulle omane küll. Pole midagi hirmutavat, kui olla suure ringi keskel, kõigi pilkude all. Ma nüüd lõpuks saan mingi seletuse sellele, miks sünnat vahel nii raske taluda. Jep, tähelepanu, mis paneb kihelema ja mida on raske taluda. Traagika on selles, et ega üksi eraldatuses pole ka hea olla, siis tuleb enesehaletsus - mul on sünnipäev, aga pean üksi olema... Niisiis kõlgungi seal kuskil vahepeal, katsun ikka õnnitlused vastu võtta, äsja tulid õnnitlused Omaraha.ee pere poolt koos meeldetuletusega võimalusest kuni 600 eurot laenu võtta. Jah, olgu kuidas on, aga tarbimislaenud on õnneks minust mööda läinud.

Mõtlen, kuidas ma tahaksin seda päeva veeta... Millegipärast mind ikka kutsub teele. Mõtlen, et äkki sõita rongiga võimalikult kaugele ja tagasi. Kinkida endale väike reis. Rongis saan oma lugu kõpitseda. Ma ei ole kunagi tahtnud maja ehitada, aga ühe romaani tahaks ehitada küll. Sellise, mis kutsub lugema.

Õõnes tunne. Miks? Ma ei tea. Soov tähistada, aga kõik on vaikne ja tühi. Ma pole midagi korraldanud. Tahaks ja ei tahaks ka. Kõik seisab. Maailm seisab. Tuiskab peent lund, miinused. Külm on mu südamele lähemal, kui soe. Tunnetan külmunud maad ja puid. Mu maailm on pakaseline, tuisused valged väljad, külm kõrb, ilus ja karm, tahumatu ja toores. Kõige ilusam. Sain kolmkümmend neli ja siht on täiesti kadunud. Kuskilt pole enam kinni hoida. Aeg õppida usaldama teadmatust. Tuleb, mis tuleb. Märkan, kuidas olemine läheb üha keerulisemaks. Siin ei ole vist muud, kui tuleb lihtsalt minna ja midagi teha. Ujula on jälle lahti, lähen äkki ujuma? Teen ühe trenni, see on alati hea.

Muud ei oskagi öelda. Vimma on kõvasti. Pettumust, tigedust, vimma. Trotsi. "Ikka veel seedimata see sündimise solvang". Elan elu läbi nii nagu see oleks mind solvanud. Uskumused, mida pole liiga lihtne muuta. Sattusin lugema, kuidas metafoorid loovad reaalsust. Võib tunduda, et me kogeme midagi ja siis tuleb mängu metafoor, kuid tegelikult on teistpidi. Me saame tihti info juba metafoorina ja märkamatult annab see konteksti ja pilgu, kuidas kogetavale vaatame.

Jäin kinni. Rohkem nagu ei tulegi midagi. Paus, vaikus. Seisak.