Võtsin täna päeva lõpus aega, et toimetada üht pikemat teksti. Sellega on ikka nii, et alustada raske, aga et minu enda tekst, siis saan kiiresti lainele ja töö läheb kiirelt ja meeldivalt. Täna kuidagi tuli uni. Ma ei tea, miks või kust, aga ei olnud seda minekut. Käisin enne poodides, ostsin viskit, oma lemmikut energiabatooni, kulutasin liiga palju raha tundes sellest ühtaegu rõõmu (vabadus kulutada) ja süütunnet (kuhu ma niimoodi jõuan?). Ma ei ole kindel, kas termin finantsidioot on Mattias Naani leiutatud, kuid tema podcastist Pohmellipäev kuulsin seda esimest korda. Finantsidioot olen kindlasti ka ise. Jällegi, üheltpoolt head valikud, säästmine, investeerimine, head valikud, pikaajalised madala riskiga fondid kombineerituna iduettevõtetega, mis tagavad hea une ja toovad aeg-ajalt ka põnevust. Teisest. Küljest. Rahalised probleemid. Liiga suured kulud arvestades sissetulekuid. Pigem liiga väiksed tulud. Miks tulusid pole? Sest ma ei taha midagi teha kuigi püsivalt. Olen kolmkümmend neli saamas, aga ikka veel pole mingit kindlat jalgealust, ikka on õhus variant saada kodutuks või minna kuhugi Rae valla lattu öövahetusse komplekteerima Omniva pakke.

Võtsin selle õhtu, tahtsin toimetada üht pikemat teksti. Meenutasin viimast korda, kui seda oli meeldiv teha, siis võtsin pool unerohtu ja keetsin kakaod sortsu viskiga, pudelilõpuga. Otsustasin õnne valemit korrata. Kakao sortsu viskiga ja pool unekat. Aga tra! Kuidas ma juba pole õppinud, et sama asi enamasti ei toimi elus kaks korda. Või siis toimib alati. Üldse raske aru saada, mis toimib ja mis mitte. On kindlameelseid struktureeritud, organiseeritud, kindla päevakavaga vendi, kes terve elu lähevad sama vikatiga. On see ütlemine, et tee oma asja. Kui alguses sind vihatakse, siis lihtsalt tee edasi kuni nad hakkavad sind armastama. Teisalt on mu elu kogemus, peamine kogemust ilmselt just see, et ühe kindla valemi otsimine ja katsetamine ei toimi. Kõik muutub. See, mis aitas ühel korral on teisel korral midagi muud. Nii on ka täna. Nojah, eks ma ka ise olin teine. Peale kakaod ja unerohtu tundus, et kumbki ei mõjunud. Tekst oli kuidagi kauge ja ligipääsmatu, uni tahtis niita. Andsin järgi, läksin voodisse, pimedasse tuppa. Varsti sain aru, et nii lihtne see pole. On väsimus, aga uni ei kicki sisse. C’mon Simmo noh! kuulen Jõekalda häälega enesekriitikut end püsti ajamas. Võtsin teksti ette, teades: see ei jäta mind. Okei, kui tekst, siis tekst. Aga olgu siis ka natuke viskit. Paljas viski ei maitsenud üldse hästi. Õngitsesin külmkapi riiuli tagumistest sfääridest energiajoogi ja segasin šotlase leiutatud iiri viski Red Bulliga. Jah, see andis nagu hoogu ja läksin tekstiga vaikselt edasi. Endiselt saatjaks terve päeva minuga olnud motivatsiooni puudus ja nagu mingi tõrge üldse midagi teha. Kannatades ja vastutahtsi neid tööülesandeid ja nüüd ka enda tekstiga töötamist tehes annan ma väga hästi aru oma privileegist. Oleksin palju suuremas augus, kui mul poleks neid töid. Ma ei loobuks nendest ja kui need võetaks, oleksin kurb ja päevakorrale tuleks variant hakata toitu vedama või hea õnne korral minna kaubanduskeskuse veibipoodi Vape Land teenindajaks.

Ostsin eile oma elu esimese e-sigareti, esialgu odava, sest pole seda raha praegu, mida kulutada võimsale ja korralike mahve pakkuvale seadmele. Mulle sattus väga osav ja hea müüja, kes lõi minuga kontakti, sinatas, enne, kui arugi sain oli ost tehtud ja toksisin tahvlisse kliendikaardi jaoks andmeid, mis edaspidi küttekehade pealt soodustust lubasid.

Pole veel saanud seda instrumenti proovida. Tahaksin küll, kuid vedla, mis sinna sisse käib on mu sõbra käes. Ta sai seda hea hinnaga suurema kogusena. Õige pea on mu omanduses pool liitrit e-sixi vedla, mida jõudehetkedel pahvida. Veipimine tundub selline seif teema. See pole nagu amfetamiin, mille tegema hakkamine võib lõppeda päevi hiljem inimvarena. See pole ka alks, peale mille esimest kokteili tulevad järgmised ja tööle minnes on peavalu samas suurusjärgus eelmise õhtu klubis tehtud arvega. See tundub seif teema. Veibid sisuliselt veeauru, mis räägitakse olevat üle üheksakümne prossa kahjutum tavasigaretist. Ja selle tegemiseks ei pea õue minema. Mega. Kaif. Teema. Imelik, et ma seda varem pole avastanud. Ja samas, külg mida ma ei taha väga tunnistada on nikotiinisõltuvus, mis nagu ma näinud olen, hakkab nii külge, et ma ei tea, kuhu see viib.

Üle mitme aasta on väga vaene olla. Tahaks osta õhuniisutaja, mis maksab veidi üle saja euro ja no mul ei ole seda raha. Tahaks osta uue arvuti ja no mul ei ole seda raha. Tahaks osta korralikuma veibi, nii saja-eurose - ja no... mul ei ole seda raha. Oleks, aga siis jääks arved maksmata. Kõige seejuures ei takista miski mul tegemast väiksemaid finantsidiootlikke otsuseid. Teades - raha pole, luban endale väiksemal skaalal ebaratsionaalset kulutamist. Väljas söömist, siin-seal kulutused, mis pole vajalikud. Mulle meeldis täna twitteris, kui keegi andis teada, et värskelt maailma rikkama mehe "Elon Muski varandus küündib 208 miljardi dollarini - tahate teada, kuidas ta seda tegi? Ta jättis joomata 34,67 miljardit lattet. See on nii lihtne". See võtab kokku selle võimatuse saada rikaks hoides kulusid madalal. Okei, tegelikult see on õige, aga ainult üks pool võrrandist. Suurenda sissetulekuid ja vähenda kulusid. Kulude vähendamine on oluline siis, kui sul on kalduvus neid sissetulekute suurenemisega suurendada ja nii lihtsalt kõik, mis tuleb, ära kulutada. See on nagu ülekaalulisuse probleem, mille puhul kõlab kahtesorti soovitusi. Üks on süüa edasi ja mitte hakata iga kalorit lugema, kuid selle asemel hakata metsas jooksmas käima. Teine soovituskoolkond annab juhised vähem söömiseks. Ma ei tea, miks ma läksin mingisse üldisesse Delfi teemasse. See ei huvita mind, kuid koduste päevade internetirattas kipun lugema uudiseid, kuigi ma ei tahaks ja nüüd ventileerin kogutut. Ma ei tahaks lugeda ühtegi seltskonnauudist, kuid reaalsus on hetkel teine. Alles paar päeva tagasi vaatasin läbi mõned aastad tagasi Manna La Roosas toimunud peo pildid. Šampus, Anu Saagim ja veel palju tegelasi, kes ei paista intellektuaalsed, kuid kes oskavad pidutseda. Vist nii võib öelda. Ja kes olen mina, kes ma vaatasin läbi need üle kahesaja pildi? See tundub kõige lollim koht, kus olla. Mitte seostada ennast selle pealiskaudse ja materiaalse, seisusele ja fake-väärtustele ehitatud raffaga, kuid siiski luurata nende järele?

Viimasel ajal tunnen ennast vormist väljas. Ei saa enam hästi aru, kes ma olen. Kuhu kuulun ja kus ma olen. Seda maailma, millega suhestuda enam pole. On üksikud tekstid, mis ma vahetan inimestega. Siis on see talv, kus ma ringi hulgun. Kõik. Rohkem ei olegi. Mu maailm on jälle väga-väga väike.