Eile õhtul otsustasin peale trenni võtta paar õlut. Need maitsesid hästi, said liigagi kiiresti otsa. Leidsin kapist veel veini lõpu, jõin ühe hooga ka selle ära. Olin ühtaegu äksi täis ja samas tahtsin magama minna. Jaurasin vist kokku paar tundi kuni sain magama jääda. Pidin muidugi veel vetsus käima. Mingil veidral põhjusel oli kella äratus ise aktiveerunud nagu see vahel juhtub. Juba kell kaheksa ajas värin randmel mind üles ja veel mitu korda järjest. Õnnestus kinni panna ja eluga edasi minna ehk magada veel kuni enne kella ühteteist saabus tõeline äratus - ülevalt naabri põrandapuurimine. See tärin oli midagi teisest maailmast, võimatu ignoreerida nagu kena tütarlaps baaripukil kell neli hommikul.

Kõik oleks nagu öeldud. Ja midagi poleks enam lisada. Nii see muidugi pole. Alati saab kuhugi kaevuda nagu lumevallidesse ehitatud käikudesse. Lund on tõesti palju ja iga päev sajab veidi juurde. Tundub, et elu läheb edasi igaljuhul. On nii või naa, ikka ta jätkub. Siin ja seal. Homme vana-vanematele külla, seda käiku ei taha edasi lükata lõputult. Sest kuskil on teadmine, et neid ei pruugi kauaks olla. Muidugi, kellegi puhul pole see kindel, ka mu enda mitte, aga ometi mõtlen ja käitun nagu mina ja mu lähedased on igavesed. Võib-olla see ongi õigem, aga ei teeks paha vahel mingitki tänu üles näidata. Kui ma kasvõi enda sees tuletaksin endale meelde, kui habras ja kergesti murduv kõik on, siis see ehk aitaks elada natuke suuremas tänutundes? Kindlasti. Täna või homme lähen, vaatan, mis nad räägivad.

Proovin nüüd unerütmi saada pigem hommikuinimesele kohaseks. Ärgata varakult. Luua see oma aeg ja ruum varahommikusse. Viimased paar kuud libises see öösse. Nii saab ka, alates keskööst enam telefon ei kutsu, suhtlused saavad lõpetatud ja tekib tüüne süvenemine. Sama võiks olla hommikuti, aga siis peaks tõesti vara ärkama, nelja-viie ajal, et tagada mõned tunnid rahu. Ja kui maailm lõpuks ärkab, oleksin ma juba teinud ära oma joogapraktika, kirjutamised, lugenud midagi... Kõlab ju hästi. Järjest varem läheb valgeks. Saaksin olla tunnistajaks sellele protsessile. Võib-olla väheneks ka ärevus. Kuigi jah, olles nüüd paar kuud öösel asjade tegija, siis selles on ka oma rahu. Tean päeva jooksul, et mu aeg alles tuleb ja et seda on piisavalt. Kui ikka kella viieni hommikul üleval tiksuda, siis jõuab palju tehtud. Hommik on aga kuidagi kirkam ja reipam, ilmselt olen adekvaatsem. Öös on oma kaif, aga ka udusus, nii et pigem vist olen ikka hommikuinimene.