Eilne saigi üle elatud. Tore klient oli, meeldis mulle. Tundus armas inimene. Kui ma midagi olen õppinud psühholoogiat õppides, siis ilmselt ennekõike seda, kuidas enda vastu leebem olla. Olles seda öelnud, siis märkan ka tugevat enesekriitiku kohalolu. Kasvõi siin. Esineb hindajana. Mõistes hukka, kritiseerides iga lauset. Nii et pole kuhugi kadunud see kriitiline meel.

Vaatan, kuidas päike üle kõrvalmaja katuse ronib. Väga ilus on ta, helekollane, valgustades külma maad. Täna on selle talve üks külmemaid hommikuid, miinus viisteist. See tähendab, et kuskil Valgas või Jõgeval kolmkümmend. Maagiline külm talveilm. See on niivõrd eriline. Tõesti on talve lihtsam taluda, kui olla koguaeg siin. Mäletan, kuidas keset talve Eestisse tagasi saabuda oli ikka väga raske. Just see elu erinevus Aasiaga. Seal ma olen sisuliselt kogu aja õues. Ka toas olemine ei erine nii väga õuest, sest kõik helid kostuvad sisse ja ruumid pole isoleeritud. Eestis aga on järsku vaikus. Aknast välja vaadates on tänavad nii tühjad, midagi ei toimu. See hõredus ja helide puudumine nõuab harjumist. Oma kodu tundub ühtäkki nagu haigla palat. Suvi on kaugel.

Kui aga olla püsivalt kohal, siis on talv üks retk. Juba on veebruari keskpaik. Suvi tundub juba kohe-kohe saabuma hakkavat, viimane talvekuu on poole peal.

Mis veel? Pean ikka iga hommik kirjutama. Muidu muutun liiga kriitiliseks. Jään toppama. Hakkan sõnu valima. Millegipärast on viimastel päevadel olnud raske ärgata. Tujutu, ei taha nagu. Järjekordne päev, kus miski ei motiveeri. Uni läheb liiga vara. Tegin silmad nelja ajal lahti, õnnestus magada kuni seitsmeni. Lõpuks ärgates on ikka tunne, et midagi on nagu valesti, nagu poleks piisavalt puhanud. Jah, eks mul ongi stressirohke aeg. Mitte väga kiire graafik, aga sisuliselt uue töö alustamine, enda proovile panemine terapeudina, esimesed kliendid, mõtted tiirlevad ümber nende. Kuidas valmistuda, mida teha, mida mitte teha – see röövib une ja paneb pidevalt pead murdma. Paigal raske püsida. Jooksmine aitab, mediteerimises taas paus.

Ootab tegus päev täis toimetusi. See lehekülg tundub täna nii pikk. Täpselt nii ongi, kui jätta paus sisse. Kirjutamine vajab ikka pidevat treeningut, tundub mulle. See ei tähenda, et tehes pause, võib-olla isegi aastakümneid pikki, ei võiks uuesti alustada. Õnnepalu ütles kuskil luuletamise kohta, et oluline on õrnas eas alguse tegemine. Seejärel võib jääda palju aastaid vahele, kuid jätkata võib kasvõi vanaduspõlves. Küll aga olevat vanana keerulisem, kui mitte mõeldamatu, alustada. Ma ei tea, võib-olla.

Päike on nii harjumatu. Kiirgab ja pimestab kõike muud. Kõik muu on tema kõrval justkui ebaoluline. Ta on tõeline staar, meie päikesesüsteemi kuningas. Ta on nagu jumal, kes valgustab kõikjale. Kuhu aga tahab, kus sa ka ennast ei peida. Oma teravad kiired viskab ta su elamisse, tuues päevavalgele nii hea kui halva, vahet tegemata. Nii nagu surm on külm, hoolimatu ja lõplik, on seda ka päike. Ühel hetkel ta saab otsa, põleb ära ja siis teda enam pole. Ime, et ta üldse on. Ja siis, kui teda enam pole, kui on toimunud päikese surm, siis pole enam midagi vaielda ega läbi rääkida. Ei aita anumine ega raha, ta ei mängi inimeste mänge, psühooloogia ei aita, kui uksele koputab surm. Nii vastik, kui seda ka pole vastu võtta. Surm kirjandusteoses on provokatiivne samm, see ärritab. Mingi osa minust ei soovi tunnistada, et see võimalik on. Lõplikkuse teadvustamine võib panna ka kiiremini elama, tõugata tagant ja aitab võtta vabamalt. Teades, et miski ei jää, siis mida on karta?