Kui kuldkalake küsiks kolm soovi, siis üks oleks 21aastase keha, vastupidav mitmepäevasele trianglile. Seda aega vist enam ei tule. Nüüd hakkab tekkima mingi nõme vanainimese tarkus. Tark ei torma. Jäta üks päev joomistele vahele. Ma ei tea... See üks päev vahele, jah, hea soovitus, aga pidude suur võlu oli ikka see ajataju kaotus ja sürreaalne taju, mis tekib, kui vähemalt üks öö on vahele jäänud. See üks päev jood ja ühe päeva jätad vahele – see on kontrollitud joomine, taltsutatud loom, ohjes elu, igav. Sest vaata, kahekümne aastane funktsioneerib ka. Joob kolm päeva ja läheb peale ööund tööle või kooli. Taastub järgmiste sündmuste käigus. Aga enam see pole nii. Kolmkümmend neli on erakordselt nõme vanus ja ma kahtlustan, et see ei lähe siit paremaks. Kuigi kes teab. Võib-olla on see siiski parim vanus, mida siiani elanud olen, ei tahaks küll taas olla see ebakindel poiss, kes üritab konflikte vältida ja isale meeldida. Eks see osa on minus endiselt alles, kuid olemine on tunduvalt rahulikum. Jah, ei ole pidudel seda meeletut piiritut eufooriat, aga võib-olla on ka vähem madalseise? Raske öelda, ega täpselt ei mäleta enam ka, kuidas ma end tundsin kümme aastat tagasi. Aastad hakkavad minema segamini, ühtlaseks supiks ja sellest pole midagi.

Tuiskab peent lund nagu vanades vene filmides. Talvine stiihia, päris erakordne, aga kokkuvõttes on see talv juba ära tüüdanud. Päikese puudus, masenduse küllus. Külluslikult musti mõtteid, jõuetust, vaesust. Seda on kuidagi väga ebamugav tunnistada, aga ma pigem näen ennast vaese inimesena, tunnen selles seltskonnas ennast rohkem ära, kui edumeelses, hästilõhnastatud salongis.

Uskumatu, aga tagasi on need hommikud, kus ei taha tõusta. Kuid lõpuks ikkagi tõused, kangetel jalgadel lähed kööki, sest kohv on ainus, mida suudad tahta. Juba väsinud vihkavatest mõtetest. Suutmatusest olla suhtes. Tahad rahu ja omaette olemist, aga kardad teda selle käigus kaotada. Hirm, et tal tekib vahepeal muu elu, uued mehed ja pärast oled sina see loll, kes talle siis, kui selleks aeg oli, tähelepanu ei pööranud. Sa ei tea ise ka, mida sa tahad. Sa kirjutad talle nagu te oleksite koos, aga mõtled sellest, kuidas ta sõbranna teda oma eksiga magama mahitas. Ja siis sa protsessid seda infot, mõtled, kas on võimalik temaga koos veel olla teda vihkamata. Püüad aru saada, kas sa armastad või vihkad.

Okei, selline protsess siis... Ei jää muud üle, kui protsessida. Las see tiksub. Kuigi, jah, ootamatult raske on toime tulla selle kõigega. Selline vihkamise tunne tuleb kuskilt alt, kõhupõhjast. Tahaks karjuda, röökida, oksendada sisikonna välja. Enda pärast. Isegi mitte kellegi teise haavamiseks. Tahaks endast välja saada selle viha. Kas seda on võimalik ka kuidagi reframe’da? Lisada narratiiv. Milleks see viha hea on? Kas sellel on mingi kasu? Kas see käib koos mingi muu asjaga. Jah, hoolimisega. Kui keegi, kellest ma ei hooli, magaks mingi tundmatu mehega, siis see ei läheks korda. Kui seda teeb aga keegi, kes on mulle lähedane, kellega olen romantilises suhtes, siis see hakkab vastu. Seega on see tülgastus, mis minus möllab, tugevalt seotud hoolivuse ja armastusega. Ja ma kardan, et kui võtta see tumedus, siis koos sellega tuleks paratamatult välja opereerida ka lähedusetunne.

Mis siis veel? Eile käisin raamatukogus tööd tegemas, broneerisin grupiruumi, päris mõnus oli istuda omaette. Tõmbas oma maailma, hea on ikka tööd teha eraldi ruumis, kus pole muid asju. Kuigi need tunnid seal lendasid ja kompulsiivselt vaatasin telefoni, kirjutasin jälle kellelegi mõne rea. Soovisin pääseda töö tegemisest. Midagi sai siiski tehtud. Täna on aega lugeda. Ei teagi, kas minna raamatukokku või jääda koju. Kodus võtab laiskus üle, ei viitsi midagi siin teha. Ainult sööks ja unistaks muudest naudingutest.

Mis siis veel? Ei olegi midagi. Näen naudinguid, kui katseid valust pääseda. Võib-olla suudlused on head ainult seetõttu, et samal ajal ei tunne valu? Lükkad edasi valu, igavuse ja hirmudega kohtumist. Ta leekides pea äratab fantaasiad ja kiima, kuid tean juba ette, et see oleks kokkuvõttes üks kurb ja seosetu seks. Ma ei oskagi muud öelda, kui et vist tõesti hakkan vanaks jääma. Olen hakanud otsima tähendusrikkaid suhteid rohkem, kui lihtsat ja kiiret rahuldust. Vaatame, mis sellest kevadeks järgi jääb. Kevad toob vist üldse uudiseid, ma arvan. Ei oska praegu ennustada, kas olen siis veel suhtes, kas mul on tööd, kas saan tantsimas käia. Ja see teadmatus on vist okei. Elada tähendab mitte teada. Praegune aeg on selle lihtsalt väga selgelt välja toonud.