Mulle meeldivad mu asjad. Rahakott, kõrvaklapid, arvuti, raamatud, kohv, küünlad, joogamatt. Veel mulle meeldib, et talv hakkab vist lõppema, soojem õhk, plusskraadid, päikest muidugi mitte terakestki.

Üks ajavahemik, millest pole poppmuusikas minu teada räägitud on aeg kella kuue ja kümne vahel hommikul. Nagu mul täna oli, tegin kuus silmad lahti ja tundus, et ei jäägi enam magama, ometi olin väsinud ja piinarikas tundus ka voodist tõusta. Kammisin uudistelehti kuni silmad valutama hakkasid. Otsustasin pornot proovida, toimiski, üks mees ja kuus naist, päevane aeg kuskil valgusküllase katusekorteri laial diivanil. Peale tulemist vajusin taas uniseks ja õnnestuski magada. Üheksa ajal avasin uuesti silmad, alamotiveerituna voodist tõusma, lebasin veel. Analüüsisin, kas on okei lihtsalt lebada või tuleks ikka tegutsema asuda kuni ülevalt hakkas puurimine kostma. See lihtne viis on mind juba mõnda aega äratanud. Õnneks puurimine lõppes, kuid töömees on raadio valjult mängima tõmmanud, kõige tüütumad ja tuntumad raadiohitid on selgelt kuulda. See on midagi, millest olen siiani pääsenud. Aga jah, see kella kuuest kümneni hõre olelemine, masturbeerimine, juutuubist shuffe-tantsu klippide vaatamine segamini päevauudiste lugemisega on midagi, mis vajab veel poppkultuuris avamist. Või on mu silmaring väike ja seda on juba tehtud?

Üks asi, millest see kaotatud aasta on mind säästnud, on paratamatu raadiohittide kuulmine taksodes, avalikes ruumides, töökodade ootesaalides jne.

Nüüd see vist juhtuski. Ma ei tea, kas lõplik lahkuminek või on veel pöördeid tulemas sellesse suhtesse, kuid miskit leidis aset. Üleeile käis ta salaja mu telefonis, leidis sealt chatid, läks paanikasse, värises ja lahkus ukse paukudes. Nüüd vist polegi midagi teha. Eilse päeva pühendas ta sellele, et kirjutada eri variatsioonides sellest, kui jälestusväärne inimene ma olen. Vastasin täna hommikul küsimusega: kas meie vahel on kõik läbi?

Eks paistab, mis saab. Minu sees on segadus ja valu. Segadus, sest ma pole kindel, et tahan suhtes olla, kuigi valus on sellest soojast embusest ilma jääda. Keeruline on ka teiste naistega midagi aretada, sest see pole see. Nii et korraga tõmbab ja lükkab seesama armastusväärne inimene, turbulentne serv, millel kõigun. Keskendun väikestele praktilistele asjadele, täna saan ujuma minna. Lugeda koolimaterjale. Tegeleda sellega, mis meeldib. Eks nüüd paistab, kas saan tagasi oma üksinduse või jätkub suhe. Mida ma tahaksin? Kurat, ma ei tea. See otsustamatus ajab hulluks. Mind ja ilmselt ka teda. On tore suhtes olla, aga tahaks ka teiste naistega suhelda. Tunnen ennast süüdlasena, sest nii ei tohi. Siis on targem vist ikkagi suhtes mitte olla. Milleks lõhkuda ennast ja teist? Kolmas variant on ka avatud suhe, aga ma pole kindel, et suudaksin sellega toime tulla. Ise olen ju armukade, kui ta meestega suhtleb. Fakt on see, et ta teeb seda, kuigi vähendab, ütleb, et see ei tähenda midagi. Üks päev hommikust süües käis telefonis kõll, vist oli ta eks, kes kirjutas, ta pani ekraani kiiresti kinni. Silmitsesin teda rahulikult minut aega, ta läks silmnähtavalt sabinasse, vältis pilku ja kui vaatas mu poole, siis küsis, mis on. Ma ei öelnud midagi, vaatasin edasi, märkasin, kuidas ta lusikat hoidev käsi värises. Ta küsis uuesti, mis on. Küsisin, et mis toimub, su käsi väriseb. Väriseb või, teeskles ta huvi oma käes osas. Ja ütles siis: hmm. Sellest oli kõik selge, ta varjas. Kui see oleks nii nagu ta ütleb, “lihtsalt sõber”, siis milleks pabistada? Lasin tal tol hommikul minna. Praegu märkan, kui sarnased me oleme. Tema suhtleb meestega ja varjab seda. Mina naistega ja varjan seda. Ühine on ka see, et me ei tolereeri seda teises. Vastastikune usaldamatus. Et teist muuta ei saa, siis saan küsida endalt, et kust on minu usalduskriis pärit? Mis juhtus mu elus? Kuskil peab olema konflikt.

Tihti arvatakse, et terapeut peab olema endas kõik teemad ära lahendanud. Ei, ei pea. Terapeut pole ühiskonnast väljaspool ega valgustunu, ta on üks teiste seast, kes samuti maadleb probleemide ja madalseisudega. Isiklik kogemus on ülioluline teraapiatöös, kuid ei pea olema puhas valgus selleks, et teisi aidata, sest tihti on kõige rohkem vaja inimlikku kontakti, kus tunded on lubatud.

Ohjah, tänane hommik on hea meenutus sellest, kui väga ma vihkan raadiote päevast programmi. Päike pressib hallide pilvede vahelt, lüües toad helendama.