Tahaks õhuniiskust mõõta. Ninasõõrmed kuivavad, nahk kuivab. Kõik kuivab. Mis elu see on? Valin sõnu nagu need oleksid olulised. Järjekordne tühi päev. Kui mõttetu sa veel saad olla? Ma nägin su storyt instagrammis, kus sa oled kohvitassiga ja vaatad kaamerasse. Miks sa jood seda kohvi? Mis sa tegema hakkad, et sa üldse ärkad? 

Kui midagi on hästi, siis see, et ma pole nüüd mitu päeva tablette võtnud. Ei rahusteid, ei unerohte, ainult õhtused paar õlut. Tahaks nüüd minna sellele osalisele paastumisele, süüa kuuetunnises aknas. See eeldab õhtuste jookide ärajätmist. Kas saan sellega hakkama? Muidugi saaks, kui tahaks. Oleks vaja kümmekond kilo alla võtta, et saaksin taas pükse kanda. Praegu lähevad jalga dressid ja ühed venivad teksad. Muidugi, peale dresside polegi põhjust muud väga kanda. Siiski, ma vist olen kerges ülekaalus ja ma ei taha rohkem paisuda. 

Eile oli ema sünnipäev. Tundsin, kuidas ma ei taha sellega tegeleda. Kujutlesin ennast talle õnne soovimas ja see oli ebameeldiv. Ta lähedus on vastik. Samas muidugi kerkib kurbus ja tahaks, et oleks teisiti. Sellised vastandlikkud tunded, mis sünnipäeva ajal tulevad intensiivselt nähtavale. 

Päevade udu. Vesi susiseb kannus. Kõige aeglasem veekeedukann, mida ma tean. Aga tee saab tehtud. Vaene ja puudulik olemine. Ei viitsi ei joogat ega meditatsiooni. Jooksmine on jäänud, sest see on põhjus õue minna, tuulutada, rahuneda. Kodu ajab hulluks. Seda välja öeldes tundub see pseudoprobleem, aga kui see rahutus peale tuleb, siis ta tuleb ja tundub väljapääsmatu. Praegu on hommik, praegu on veel hästi, aga kuskil lõunaks saabub ärevus, sage külaline, kes harva jätab visiidi vahele. 

Eile veetsin terve päeva raamatukogus, lugesin psühhoteraapia raamatut, üsna väljakutsuv, ingliskeelne ja mõisteid täis, andis ikka pusida, lõpuks sain päeva peale kümme lehekülge loetud. Kõige suuremad õppetunnid tulevad vist ikkagi ilukirjandusest. Selles on elu ja see aitab ühenduda läbi emotsionaalse kogemuse, läbi lugude. Võib tunduda, et käsiraamatud on kõige kasulikumad, aga minu meelest see nii pole, sest enda kohta sealt palju ei õpi. 

Niipalju siis targutamist. Nüüd aitab. Olen iseendast väsinud. Enda sees möllavatest osadest, kes omavahel hästi läbi ei saa. Sisimas tean, et lahendus on aktsepteerimises ja sõbralikkuses enda sees, kuid saavutada seda on raske. 

Üleval korrusel käib remont. Midagi kangutatakse lahti ja need helid on õõvastavad, tulevad läbi keha. Nagu see protsess käiks mu enda ajus. Iga kolin ja krigin on liiga hästi kogetav siin all. Kupli all. 

Olen ärev. Mul on pruut, aga ma ei veeda temaga niipalju aega, kui ta tahaks. Raske on temaga koos ja raske on eraldi, igatpidi on puccis. Tean, et ta ootab nädalavahetusest koosolemist. Ja ma juba olen ärev, sest see oleks nagu kohustus. Mitte teda täna, mitte üks päev koos olla, aga tean, et ta tahab enamat. Koguaeg koos olla. Ma olen juba häiritud. Juba on raske. Kunagi ei tea, kuidas on. Vahel on rõhuvalt raske, siis jälle õnnelikumad päevad. Enamasti hommikud on minu jaoks keerulised, sest tahan tõusta ja hakata tegutsema, teha joogat, lugeda, midagi teha, mitte niisama tühjal pilgul istuda ja kohvi juua. Siis ta oleks nagu ees. Vahel olen võtnud raamatu kätte ja saanud hiljem tagasisidet, et ma ei tee temast välja, et ta tunneb ennast tühja kohana. Nendel hetkedel küsin endalt, milleks mulle suhe? 

Ja vastust ei tulegi. Ometi viitsin rohkem, kui varem. Ta ei käi tööl, see on natuke probleem, sest tal on endal kogu selle vaba ajaga raske toime tulla, ennast kasulikuna tunda. Lahendust ei ole. Tahaks ennast täis juua ja samas ei tahaks ka. Mõnus on mälus peaga vajuda unne, kuid ka see pole lahendus, sest aeg läheb kiirelt ja varsti tuleb taas kainenema hakata. Mis siis aitab? Ilmselt ikkagi terve minapildi loomine, sisemine rahu. See rahu pole midagi püsivat, ma tean, kuid tasakaalu otsimine, selle poole liikumine on see, mida ma tahan. Vahel on tasakaalutuse tunnistamine juba rahustava toimega. On mis on, segadus. Segadus, segadus, segadus... Lubada sellel olla või proovida kaost likvideerida? Ma ei tea.