Eile ta käis. Tõi võtmed. Süüdistas, kirus. Ütles, et ta tuleku eesmärk oligi mind halvasti panna tundma. Selles kõiges oli midagi fake’i. Midagi, mis mind ei veennud, ikkagi tundub, et ta ise ka varjab midagi, kuid sellest ei saa rääkida, seda ta eitab. Peale sõimamist nutsime. Ta ütles, et murdsin ta südame. Ma ütlesin, et ta on minu jaoks kõige kallim. Ta ütles vaevukuuldavalt, et ma olin ka. Seisin seal esikus ja ei teadnud, kas lasta tal minna või pidada kinni. Kallistasime kramplikult mitu korda järjest, pisarad ajasid ta silmavärvi laiali nagu me suhte. Musitasime üksteist viimaseid kordi kaelale, põsele, ja siis ta läkski. Minus endiselt segadus. Kuigi nii õudselt tõmbab ta poole, siis vist samapalju ka lükkab eemale. Kui me ka jätkaks seda suhet, siis mis oleks teisiti? Vist ei midagi. Me kumbki ei usaldaks teist. Armukadedus ja võimalikud valed näriksid nagu rotid hinge. Mis ma siis valin? Pigem tuleb vist see valus lein siis läbi käia, hoida ennast. Eelmisest suvest saati katsetasime ja proovisime olla koos. Ei tulnud sellest suurt midagi. Koguaeg tahab tähelepanu minna tema vigadele, tema traumadele, mis teeb koosolemise võimatuks, kuid sellest ei ole mulle kasu. Mis oli minu roll? See on küsimus, mida on mõtet küsida, kui üldse midagi. Mida ma sellest olukorrast õpin? No kindlasti seda, et kui on saladused, siis on ka häbi ja süütunne. Ennast sööv on olla suhtes, kus peab asju varjama. Seda enam ei tahaks. Aga ei taha ka suhet, kus ainult ühe inimesega võib rääkida. Ma ei suuda end päriselt sisse seada monogaamsuses, aga vaevalt, et ka avatud suhe toimiks. Petmine jälle loob sisekonfliktid ja varjamine võtab palju energiat. Mis me siis järeldame? Et polegi mul praegu võimalik suhtes olla? Eks ta passiivsus oli ka näriv ja häiriv. Kõik tiirles ümber minu, mida mina teen ja tegemata jätan. Kõik tema negatiivsed tunded olid põhjustatud minu poolt. Ja ka need iganädalased madalseisud, kui proovisin temast huvituda, temaga rääkida ja vastu tuli vaid lakoonilisi vaikseid silpe jah ja ei või ma ei tea vastustega. Peale seda, kui tülli läksime umbes nädala eest, on mul kõhus keeranud. Ärevus ja iiveldus. Õnneks kuigipalju saan magada.

Muud vist polegi. Protsessin. Intensiivne aeg. Silmad on lahti, olen mugavustsoonist väljas. Elu on jälle terav ja valus. Taas saan loota vaid iseendale. Tundub, et mul on see ise hakkama saamise kood nii tugevalt peal. Läbi purunenud suhete justkui otsiksin tõestust, et näe, mul oligi õigus, saangi ainult endale loota...

Eks ma tunnen ennast väga sitasti küll, et samal ajal, kui olime koos, suhtlesin ka teiste naistega. Võib-olla oli veidi flirtimist, kuid ei midagi enamat. See vist takistab ka mul tema juurde tagasi jooksmast. Tunnen ennast süüdi ja seda ta ilmselgelt tahabki.

Kui positiivset leida, siis nüüd saan rohkem enda asjadele pühenduda. Muidugi on ka hirme. Et mu elu muutub väga üksildaseks. Et ei leiagi enam kedagi. Et ei saagi üle, jäängi leinama. Et ta leiab kellegi, kellega on terve suhe ja see annab mulle signaali, et minus oli viga. Igatsen teda ikka väga. Oma armast väikest H-d. Ei teagi, mida teha... Eks paistab, kui olukord natuke lahtub. Praegu on kurb ja valus ja küllap see on loomulik reaktsioon.

Kopsimine algas. Keegi taoks nagu ülakorrusel parketti kokku. Mul tuleb oma töökohustuste kallale asuda. Ei viitsi, aga mis seal ikka. Teen ehk hommikul ära ja siis on päeva teine pool rahulikum. Veel kohvi. Ostsin nüüd uue kohvi. Peale Vietnami kohvi on kõik lahja ja maitsetu. Tahaks seda kirbet maitset ja tugevat mõju. Kas ma tõesti, kallid inimesed, pean keset pandeemiat Vietnamisse rändama?

Oleks see vaid nii... Selle asemel istume jätkuvalt kodus, et hoida meditsiinisüsteemi koos. Kas täna proovin akna peal veidi päevitada? Tundub, et võiks võimalik olla küll. Aeg on ka värsket kraami hakata sööma. Õhtused unehood on järsku tekkinud, ilmselt kevadväsimus? Õhtused rattasõidud läbi pimeda Tallinna, midagi mulle nii omast... Pole vist ükski aasta sõitnud niimoodi sujuvalt läbi talve. Mu meelest on Tallinn ratta seljas palju elatavam, ei pea sõltuma ühistranspordist ega taksodest.