Käisin vanavanemate juures, esimest korda peale seda, kui neid vaktsineeriti. Oli natuke vabam, aga siiski teatud umbusklikkus tuli ikka kaasa, just minu poolt. Nad pole sellest liiga tõsiselt välja teinud. Muidugi vanaisa käib maskiga poes, järgib reegleid, vanaema ei käinud nagunii mujal, kui arstil. Vanaisa uuris, kas mul tööd on. Ütlesin, et eriti ei ole praegu. Ta küsis, kas ma bussijuhiks ei tahaks õppida. “Nüüd on bussid soojad, töötavad hästi, rool käib kergelt,” loetles ta töö bussijuhitöö eeliseid. “Isegi noored naised õpivad ära.” Mõtlesin hetke selle peale. Tõesti, muidu poleks viga, aga see on ikka väga monotoonne töö, sõita ühte liini, samas peab olema valvel, et keegi uste vahele ei jookseks. Erilist erutust see mõte minus ei tekitanud, oleksin ilmselt veelgi õnnetum. Kuigi jah, kindel kuupalk ilmselt tõstaks tuju.

Valus on vaadata, kuidas vanaema vanaisa kallal võtab. Ta ise ei saa ilmselt aru, et seda teeb, dementsus tuleb vaikselt peale, kuid vanaisa näost on näha, kuidas talle need valutorked mõjuvad, kuidas ta keerab kergelt pead ära justkui põsega kaitstes ennast nende alanduste eest. Vanaisa küsis, et ma näitaks talle, kuidas videokõne teha. Ta on 85aastane ja huvitub moodsast tehnoloogiast, tahab kõike ise järele proovida ja see on mu meelest nii kihvt. Vanaema aga hakkas tänitama. Pani selle võtmesse, kuidas vana mees üritab noorte moodidega kaasas käia ja teeb seeläbi ennast naerualuseks. Ta kasutas veel oma vana seto ütlemist, mida ma enam ei mäleta, kuid mis kõlas umbes nii: “meelt tahab meeliskleda, aga silmi pole, et sitale minna.” On ka teine ütlemine, hakkasin vanaisa kaitsma, et kui inimene lõpetab õppimise, jääb ta vanaks. Ebamugav on muidugi nende tüli keskel olla.

Päeva esimese poole tiksusin kodus, tegin veerand tundi tööd ja ülejäänud aja lihtsalt skrollisin rahulolematult, tahtmata ja suutmata midagi targemat teha. Välja minnes läks ikkagi paremaks, kuigi ei tahtnud üldse minna. Õues olemine, vaikne pedaalimine midagi parandab, kasvõi ajutiselt.

Küsimus, et mida teha, jääb. Mida teha oma eluga. Ei tea. Nüüd on juba piisavalt ükskõik ka. Vaatasin üks päev saadet, kus oli üks noor oma elu alustav pere, kes oli ostnud kaasomandis korteri, mis neilt pärast remondi alustamist käest ära osteti. See oli kurb ja südantlõhestav lugu, kuid jäi selles mõttes kaugeks, et jõudsin mõelda, kuidas mul pole väikest last nagu neil oli, pole ka sellist unistust oma kätega remonditud kodust ja ei mõtle ka lapse saamisest. Saate teine lugu oli kodutust mehest, kes ööd läbi vanalinna tänavatel hulgub ning päeval parkides ja bussides magab. Olen ka ise selle mõttega mänginud, et mis siis, kui jääks kodutuks. Kas läheksin pigem tehasesse tööle või hakkaksin kodutuks? Ainult see vanalinnaga piirdumine tundus vastumeelne. Pigem võiks siis ju rännata. Tal on head kerjamisvõimalused, tuttavad näod, kes ikka annavad talle natuke raha, kuid ma pigem katsuksin vist maailma näha. Meigo Märk tegi sisuliselt ilma omakapitalita mitme-aastase rännu jalgsi Vietnamisse. Alguses tal oli vist majamüügist saadud väike summa, kuid nagu aru saan, siis sellest talle pikaks ajaks ei jätkunud. Talle mõeldes tärkab ka minus taas unistus jalgsi või rattal rännata kuhugi kaugele-kaugele. Olla teel ja kohe pikalt. Võib-olla praegu ongi parim aeg alustamiseks? Saata teateid maailmast keset koroonapandeemiat. Mis mind siin ootab? Depressioon, ei muud. Pikk rännak on mu üks unistusi, rännata ja kirjutada sellest, miks mitte seda siis ellu viima hakata? Vähemalt on üks unistus, mille järgi ma tean, et tahaksin minna. Tean ennast ja võib vabalt juhtuda, et kuskil Lätis mõtlen ümber, hakkan igatsema oma korterit, oma raamatuid, tärkab uus vana unistus literaatlusest ja näen märgasid unenägusid, kuidas oma Mustamäe korteris paksu raamatut loen, süvenenult ja nautides. Või siis Bachata, sellest oleks kahju loobuda, nendest tundidest kaks korda nädalas. Kuid kui suvi ära jääb, nagu Kaja Kallas ähvardab, siis miks mitte rännata. Nagu Tiit Pruuli ütles, siis maailm on lukku keeratud, aga ukse sisse on jäetud lukuauk, mida mööda saab minna. Ma muidugi ei kujuta ette, mis see rändamine reaalselt tähendaks... Ilmselt et ei saa üle piiri, kui pole testi, siis läheks raha testidele... Peale vaktsineerimist oleks vist lihtsam? Ei tea, aga eks teadmatust on igaljuhul palju. Kuid ma tahaks olla esimeste seas, kes läheb, siis, kui saab minna. Kas praegu vaktsineerituna saaks liikuda? Kas lastaks Soome? Saan aru, et vist mitte, haigusekandjana on ikka oht. Nii et keeruline, kuid vaevalt et ma midagi kahetseksin, kui läheksin reisima. Mis mul kaotada? Praegu nagunii parematel päevadel kulgen ringi, kuid õhtuks tulen alati koju, et uut päeva uue kriisiga alustada.

Ja ei tohi ka unustada õnnelikku asjaolu, et mul on tüdruksõber, kes tuleks ilmselt kaasa suurima rõõmuga.