Kui kaks aastat tagasi olin töökeerises, siis nüüd nagu ei toimugi midagi. Ei tea, kumba eelistada. Aasta peale koroonakammi algust pean minema säästude kallale. Ei plaaninud küll seda teha, aga mis mul muud üle jääb. Tore, et on midagi säästetud. Mõned kuud elab selle abiga üle. Kui hästi läheb ei pea kõike sealt ära kulutama. Sellised rahateemad... Iseenesest on tore, et on aega, jalgratas on korras, ilmad on päikselised. Kohe kutsub taas teele.

Eile sõitsin Murasteni. Need kokkupakitud suvilarajoonid on veidi hirmsad, kuid märtsi lõpus kutsuvad ka. Hirmus on see teadmine, et varsti läheb seal elu käima, muruniidukid, saed, ühel majal oli karkass püsti, seal jätkub klopsimist ilmselt suve lõpuni. Selle müra eest pole ka kuhugi pääsu, võib-olla ainult mürasummutavad kõrvaklapid aitaksid? Kutsuv on jällegi see suvila idee, kodu väljaspool kodu. Kuskil on majake, kuhu minna, kus on teistmoodi, illusioon, et muremõtted ei jõua sinna järgi. Kujutan ette päikselist verandat, kassi, võib-olla ka koera, pehmet diivanit. See võiks asuda metsa sees, mere lähedal. Selline ilus unistus. Ja see peaks olema valmis. Vana või uus, vahet väga polegi, peaasi, et on hubane ja ei vaja kõpitsemist. Pigem siis uuem. Mingit tööd ma seal tegema ei hakkaks, võib-olla ainult puid lõhkuma ja põõsaid siit-sealt piirama. Läbi metsatuka saab aga randa ja kui seal on ilus ja tuulevaikne ilm, siis meenutab see vahemere-äärset.

Nüüd on H. juba mitu päeva minu juures. Saame kuidagi hakkama. Vahepeal tundub imelik. Harjumatu, ebamugav, siis jälle tore. Nii see vaikselt läheb. Vahepeal oleme nagu kaks tühja inimest, kes ei oska ei armastada ega elada, vähemalt nii mulle tundub. Vaatame udusel pilgul kõrvale, oodates nagu midagi, seda et keegi toidaks ja annaks seda emaarmastust, millest jäi puudu, oskamata seda ise endale pakkuda või küsida, teadmata, kuidas see käib.

Ma olen eraldi toas, päike paistab ja klahvid klõbisevad. Mõtlen, mida tänase päevaga peale hakata. Jalad surisevad eilsest rattaretkest. Seda olin ikka igatsenud, rattaretki, poole tunni ja tunniga jõuab kodust kaugemale, kui jalgsi, kuhugi hoopis teise kohta, kuhu jalutada poleks mõeldav. See toob vaheldust, päästab Mustamäe linnaosa haardest, viib Suurupi ja Muraste mere-äärsetele looklevatele teedele, ka metsa vahele. Kuusemetsas, kus maad katab kanarbik, on kõik ootamatult roheline, nagu keset suve. Käigurajad on aga alles jää all, selline huvitav kontrast. Jäält peegeldub päike, pannes teed kiiskama, ümberringi aga särab rohelus. See on midagi, mida siin Mustamäel ei ole.

Eile sain Kehapsühhoteraapias oma esitluse tehtud, mille pärast põdesin. Hakkas jälle tunduma, et saan natuke asjast aru. Tekkis uus lootus.

Muidu aga tsillin, katsun kuidagi ellu jääda, hakkama saada iseendaga, just vaimselt. See on kõige raskem praegu. Endaga olla. Katsuda lähisuhtes mitte hulluks minna. Ma ei saa aru, kas see on hea suhe või mitte. Kas ma tahan seda või mitte. Ilma temata on hull ja temaga koos harjumatu. Ma ei teagi, kumb on parem. Olen tüdinud üksi olemast ja pigem sobime. Ta jalutab akna alla, telefon käes, on riides, vist plaanib minna. Ma ei julge temast enam kirjutada, ei taha, sest ma pole küsinud luba. Kui varem ei mõelnud sellele, siis nüüd mind häirib mõte, et kui küsiksin, siis ta võiks avaldada soovi mitte olla mu kirjutamistes. Nii see paraku on, tahan kirjutada, kuid tuleb vaid pihtimusi. Tahaks väljamõeldud lugusid rohkem kirjutada.

Miski nagu survestab, ma ei saa aru, mis see on. Mis see on? Vist vajadus kuidagi H-ga suhestuda, mitte istuda eraldi oma harjutuse otsas ja kuulda teda kõhklevalt liikumas. Mu kurbus on mulle endale talumatu. Ma ei luba seda endal hästi välja näidata, teisel näha. Päevad on nagu mingis haiges korduses. Nüüd jälle lähen kööki, jälle see tatar, siis jälle lugemine, siis tee. Kõik see kordub oma suures igavuses, mida see elu on. Õudne väljavaade, õudne reaalsus. Kohutav haigus, mida see inimkond kannab.

Kohe on kõik, kohe on kõik. Mida ma veel enne tahan teha? Ei midagi. Ka purjus olla ei viitsi enam. Ka see kordub. Nüüd hakkab mu enda hala mind ennast ära tüütama.