Nüüd jälle on kõik teisiti. Kerge lumi tuli maha. Vihm ja seejärel jää. Eile käisin sel talvel esimest korda pikali. Üle mitme aasta pole seda juhtunud. Kõndisin Parda tänaval, telefon käes, korraga olin jääl, jalg läks alt ja olin puusa peal külili. Metallist joogipudel kukkus seljakotist välja, kolksuga külmale jääle. Kui pilt ette tuli, siis üks esimesi teadlikke mõtteid oli, et ega keegi mind ei näinud. Kas keegi võis näha? Milleks see vajalik on? Kuidas evolutsiooniteooria seda seletaks? Et kaardistada võimalikke ohte? Võitlusvalmiduseks keha ja ärevuse mobiliseerimine? Parajalt paranoiat? Et kiiresti püsti saada? Nojah, võib-olla, mingit ohtu mul polnud. Sain püsti, udjasin mööda kõva vastikut jääteed edasi, kuhu terve päeva jooksul polnud jõudnud terakestki sõelmetest. 

Remont ülakorrusel jätkub. Ei mingit armu. Olen ärevuses, sest õige pea kohtun kliendiga. Ei tea, mida teha. Ei olegi midagi teha. Kuulata, kuulata, kuulata. Peegeldada, vahekokkuvõtteid teha. Tahaks väga valmistuda. Nii pidetu tunne. Ei saa kontrollida, mis juhtuma hakkab. Ometi on kliendil mingid ootused. Küsin, mis ta ootab tänaselt seanssilt. Üldse meie tööst. 

Trepikojast kostub mobiilihelin, selline vanakoolikas, mida pole ammu kuulnud. Nostalgiline Nokia tune. 

Räägitakse ideedekriisist ilukirjanduses. Ise märkan seda ka, maailm on nagu kinnijooksnud. Maailm tegelikult möllab, aga kuidas kirjandus edasi peaks liikuma, seda ma ei tea. Suurt elamust pakuvad reaalsed lood, pikad põnevad lood päris elust, millel on kõrge kvaliteet, mis pole liiga ülevaatlikud või labased, mis tabavad midagi praegusele ajale omast, miks just nüüd on sellist lugu vaja... 

Tuli idee... Meenus, kui olin 15aastasena vanaisaga bussireisil Hispaanias. Käisin meres ujumas. Koguaeg olin kiimas, rannas vaatasin ilusaid paljaste rindadega naisi, kes aeg-ajalt käisid vees suplemas, et seejärel taas liivale maanduda. See ajas mind nii kiima, kuigi olin üksi. Läksin vette, hõljusin seal, proovisin masturbeerida. Vaatamata veetakistusele ejakuleerisin üsna kiiresti. 

Nüüd, kus see lugu meelde tuli... See on natuke ebameeldiv, ebamugav. See olukord... Kus ma nagu igatsesin kedagi või midagi, kuidas keha möllas... Kuidas ma nii väga vajasin kedagi, keda ei olnud. Milline ma siis õigupoolest olin? Üksildane, oskamata kontakti luua, suhelda. Mind nagu ei märgatud. Ja ma ei osanud lõhkuda seda seina enda ja maailma vahel. Veider praegu mõelda. Üsna umbne ja kinnine koht oli see elu siis. Ma olin pettunud oma vanemates. Ometi nende hoole all, elades kodus, ebameeldiv iga. 

On aeg, on aeg. Süüa ja seejärel tööle minna. Maailm on hulluks minemas. Õigemini meedia ja inimeste üha kurjemaks minevad arvamusavaldused. Vaielda on nii mõttetu. Vaid eri poolte seisukohad süvenevad. Süvenevas kriisis kasvab sõjakus. Eks me näe. Ma ei saa kõike kontrollida. Vaid seda, et olla oma lähedaste jaoks olemas. Kuulav, lahke, sõbralik, ka endaga.