Raev, raev, raev, mis sünnitab konflikte. Püsin kuidagi koos. Aga raske on. See algas üleeile, kui psühhoteraapia koolitusel kuulsin enda kohta asju. Seda, mida ise olin rääkinud, suhtest emaga, iseendaga, enda vajaduste näitamise ja mittenäitamisega jne, suhteprobleemidest jne. Seda kõike kuuldes läks mul tuju ära, tundsin end nurka surutuna, emotsioon käivitus. Ärritus nagu herilasepesa torkides. Nagu keegi oleks pahura karu liiga vara talveunest äratanud. Peale koolitust olin üksi, polnud viha kellegi peale valada, siis valasin enda peale. Vihkasin, kuidas mul asjad välja ei tule. Peale enda kohta jutu kuulamist pidin esitlema veel seda intervjuud, mille mina tegin teise inimesega meie grupist. Jooksin kokku, ei saanud sõnagi suust. Sellel oli kaks põhjust – ma polnud osanud seda tööd teha ja lisaks olin emotsionaalselt läbi. Kõnekeskus ega mõtlemisvõime ei töötanud väga hästi, emotsioonide teerull oli just üle sõitnud. Raske oli hiljem magama jääda, vihane olles.

Aga tuli uus päev, mis oli hullem, kui eelmine. Selliseid päevi on tegelikult harva, aga eilne oli ikka täissitt. Soovimatus voodist tõusta ega midagi teha. Saatsin päeva mööda. Vahel on ikkagi hea inimesi näha, näha, et ka teistel võib olla halb päev. See kuidagi aitab. Koos kannatada. Olin üksi. Pleedi all lugesin, magasin päeval kaks tundi, jõuetu, väsinud. Alles õhtul rattaga sõitma minek klaaris ära. Hipodroomi ristmikul lendas tagumine käiguvahetus sodiks. Jätsin ratta sealsamas asuva töökoja juurde.

Õhtul nägin H-d. Elasin tema peale oma viha edasi välja. Oli tunne, et tahaks karjuda ja oksendada, aga ei leidnud selleks võimalust, eelkõige karjumiseks. Siiani see viha kuskil keeb. Vaatame, mis sellest siis saab. Mu äriidee on teha karjumistuba, linnas mingid kambrikesed, kuhu saad minna, mis on helikindlad ja kus saad ennast tühjaks karjuda.

Õhtul oli pingeline. Nüüd on ka. Ta on esikus. Hakkab minema. Mitu konfliktset olukorda oli, isegi voodis enne magamaminekut.

Ta on energiavaene, jõuetu, kallistab õrnalt, silmades peegeldub kurbus. Ja mina vist olen samasugune, ei oska temaga midagi peale hakata. Kardan, et lähme lahku. Miks ta peaks tahtma minuga olla, kui oleme enamus ajast õnnetud? Ise tunnen ka, et see suhe on kuidagi väga koormav, justnagu tõmbaks mind tühjaks. Võib-olla sukeldun liialt tema emotsioonidesse? Need tulevad kaasa nagunii, kui koos oleme... Siis ta on kurb. Kui küsin, ütleb, et ei tea, mis toimub. Siis ei jäägi muud üle, kui kannatada temaga koos või siis ennast ära lõigata. Aga ka ära lõigates on ta ikka mõtetes... Ta ise enamasti ei kirjuta, minu ridadele jätab enamasti vastamata või vastab väga napisõnaliselt. Eile tõin selle välja, siis ütles, et tal raske rääkida. Sama asi, mida ta minu juures ette heidab – kui mina ei anna teada talle, et mul näiteks raske, siis ta nõuab, et ütleksin seda, ei jätaks teda teadmatusse. Aga mis ta ise teeb? Sedasama, on vaikne, ei ütle midagi. Lõpuks saab lühikese vastuse.

Vahepeal püüame mõlemad, kuid jah, enamasti on õudne olla. Ta on hakanud tänitama, etteheiteid tegema, püüd ka domineerida, nõuab, et vabandaksin jne. Minus vaheldub tülgastus ja... ma ei tea, kas see on armastus. Igaljuhul mingi tõmme on ka olemas, kuid see vaheldub sooviga eemalduda. Kokkuvõttes on tunne nagu oleksin puntras.

Tahaksin teha klientide nõustamises pausi. Mul ei ole neile midagi anda. Ma ei tea, mida teha. Võib-olla ei olegi vaja midagi teha? Kas inimesed tahavad muutuda? Ilmselt mitte. Võib-olla tabletti ja head sõna, mis enesetunnet veidi tõstaks...

Tunnen, et kui olen nagu H. tahab, ei suhtle teiste naistega, ei mingit flirti, siis kustub ka armastus tema vastu. Ei saa vist panna kinni armastust elu suhtes ja samas jätta seda põlema ühe inimese suhtes. See on ikka terviklikum süsteem. Enda sulgemine suhtesse on armastusetapja.

Õudne, õudne, õudne. Ma ei tea, mida teha. Ja näen, et ta ka ei tea. Tahaks põgeneda. Reisile minna. Hispaaniasse. Kuid nüüd hommikusöök ja siis tööle, nii see vaikselt läheb... Tuleb kuidagi edasi elada.