Rahulik olemine. Ei mingit draamat. Üleeile sai joodud ja tülitsetud. Unetundide arvelt tõmbas ta taas draama üles. Eile valutas terve päev pea, nõder olla, maailm tundus külm ja võõras, tohutult ebamugav ja õudne, ei mingit meeleolu, vaid raskus nagu oleks mitu päeva pidutsenud. Aga õhtul hakkasime rotit, india leiba tegema. Jõin sinna kõrvale kirsiõlut, mis libises kuidagi eriti hästi. Hiljem voodis jõin veel õlut, kuulasin, kuidas Mihkel Raud armastusest rääkis ja oli kuidagi väga hea ja zen olla. Põrandal helendas punane soolalamp ning öö kulges muretult, polnud ammu sellist õndsust tundnud. Võtsin ka Xanaxit. Aasta tagasi mõjus veerand tabletti nii nagu nüüd terve. Ma polnud ärev, aga võtsin, sest tahtsin seda mõnusat pehmust kogeda. Ja seda ma sain. Veel nüüdki on rahulik, mõnus. Päike paistab, tuul ei ulu enam. Ma ei tea, see tundub nii loll seletus, aga peaaegu nagu kellavärgina töötab ilmamuutus. Kui peale mitut päeva või nädalat on päike väljas, siis on kuidagi kergem, optimistlikum.

Alles eile see oli, kui tulin õhtul läbi linna. Karge tuul, pimedus, inimtühi linn, kuidagi kõhedalt mõjus see. Mõned üksikud inimesed, kapuutsid peas. Bussis istusid kõik eraldi kuni Koidu peatuseni, kus tuli peale üks koljatimõõtu kõõrdsilmne siilisoenguga mees, olen teda ka varem kuskil näinud. Temaga oli teine suur hallipäine mees, võib-olla ta isa ning üks väike naine, kaks hiigelsuurt kotti üle õla. Kellelgi neist polnud maski, rääkisid valjult, mu tundlikule pohmellis natuurile oli seda kõike väga palju. Nendega koos vajus bussi ka üks noorem täiesti ärajoonud mees, kes vaevu orienteerus, samuti ilma maskita. Samal ajal hakkas bussi tagant kostuma kellegi käre hääl, mees, kes üritas sõpradelt raha laenata, et enne kümmet veel üks kuuspakk osta. See kõik kokku tekitas väga vastiku keskkonna. Läksin Siilis maha, võtsin Tuule tõuksi ja sõitsin majade vahel mööda tuulekoridore ja lasin novembrituulel ennast puhtaks pesta. Rimis sattusin kokku kahe ärpleva kahekümne aastase nolgiga. Nagu ikka, kui keegi närvidele käib, siis kulgeb trajektoor samades riiulivahedes. Nad olid koguaeg lähedal, midagi ropendades ja lakkamatult arutades. Lõpuks tõmblesid nad ka kassas mu selja taga. Talusin, kuid soovisin sealt lihtsalt ära saada, juba koju jõuda, kõik vahemaad tundusid mitu korda pikemad, kui tavaliselt.

Nii minus võitlebki kaks poolt. Üks, kes tahab juua ja tunda alkoholipehmust, unustada kõik muu, olla oma korteris ja kulistada külma õlut ja džinntoonikut, ning teine, kes tahaks joosta, mediteerida, olla klaar ja terav. Pehme ja terava konflikt. Kuidas ma sellega toime tulen? Nii tulengi, et vahepeal olen kaine ja siis jälle joon. Ühte nädalasse mahub enam-vähem võrdselt mõlemat.

Ja muidugi tahaks stuffi teha, pole ammu midagi teinud ega leidnud, isegi otsinud mitte.

Reisida tahaks ka. Võib-olla suvel minna näiteks Türki? Kuhugi natuke eksootilisemasse kohta, aga samas kuhu tundub realistlik reisida. Kreeka? Midagi sellist... Kõige rohkem tahaks järgmisel talvel Taisse minna. KohPhanganile ja võib-olla mõnda armsasse kohta veel. Rikkaks võiks ka saada. Mõnes mõttes taandub kõik rahale, kui on raha, siis saab ka asju teha. Aga need asjad, mida ma tahan teha... neid saab ka ilma rahata. Kirjutada, lugeda, õues viibida. Ainult reisimine on see, mis natuke raha tahab. Ja lõppude lõpuks ma tahaks ju isegi mitte nii väga reisida, vaid olla pikemalt ühes kohas paigal ja et seal hulluks ei läheks võiks olla ka mingi töö, mida teha. Ja töö eest saab tavaliselt natuke raha ka... Nii et kõik tundub ikkagi enam-vähem õige.

Saan täna oma ratta remondist kätte. Olen põnevil, kuigi remont läks palju maksma ja see on mu viimane raha, siis olen rahul, sest rattasõit on üks pääsemise vorme, midagi mida saab teha ja mis on isegi soovitatav. Kuigi valitsuses keegi pole öelnud, et sõitke busside asemel ratastega, siis see on mu enda pandeemiameede, naudin seda ja on ka rahulikum, ei pea maski ette panema ja eest ära võtma. Üle pikkade aastate loen taas Remarque’i, Lissaboni ööd.