Ta istus paduvihmas. Vaatas kella ja lükkas jalad sirgu, kaheksa läbi. Ta ei tahtnud võtta antidepressante, ei tahtnud neid uuesti võtma hakata, kuid mis tal üle jäi? Kolm tundi tagasi proovis ta korduvalt perearsti kätte saada, lootis saada retsepti unerohtudele või vähemalt rahustitele, kuid ei midagi. Nüüd on tal viimane õlekõrs, antidepressandid, mida on kodus kaks pakki, mis lasevad magada, aga järgmisel päeval ei jõua ta midagi teha, see on selge. Ta proovis eelmisel aastal võtta kolmesid erinevaid ad-sid. Esimesed tekitasid hullu rahutuse, mida ta sõitis maha jalgrattaga. Otseses mõttes, võttis ratta ja väntas linnast paarkümmend kilomeetrit välja ning tagasi. Seejärel sai teised, Escitalopram, mäletab ta nende nime, sest neid võttis ta kõige kauem, mitu kuud järjest. Nende võtmine sattus kokku suve algusega ja ta hakkas jooma nii nagu ta kunagi varem polnud seda teinud. Ta igatses inimesi, ihkas seltskonda, nautis valget veini. Alkohol oli ühtäkki vesi ta veskile. Ta ei teadnud midagi mõnusamat, kui vändata õhtul Telliskivvi ja juua paar külma pudelit prantsuse veini. Seal kohtus ta Mereetega, kellesse natuke armus, kuid kes end harva näole andis. Tutvus ka Lindaga, kes tundus alguses väga nunnu, kuid kes ennast liiga täis jõi ja sigadusi korraldama hakkas. Purjus olek on üks asi, mõtles ta, kuid ülelaskmine juba teine. Linda palus endale siidrit osta ja lubas raha tagasi anda, aga lõpuks ei tahtnud anda. Kui temalt küsis, siis sai poiss vastuseks näitemängu, kus poiss alatuks sentidelugejaks tembeldati. Ja seda juhtus mitu korda.

Oli seal veel tüdrukuid? Ei vist... Oli kohtinguid, kuid nendest pole midagi eriti rääkida. Nendest ei tulnud midagi, lihtsalt kiired tutvumised ja unustamised. Ühe tüdruku korter meeldis talle, see asus kohe Telliskivi tänava ääres, raudtee kõrval kivimajas. Mõnekorruseline väike maja mitte rohkem kui kümne korteriga. Ta polnud end puumajades kunagi mugavalt tundnud. Rohkem, kui tüdruk, meeldis talle see korter, korralikud üsna avarad toad, palju aknaid, ei mingit Kalamajale omast kitsikust. Seal ta võinuks elada küll. Kui ta ükskord jalad alla saab. Midagi teenima hakkab, oma koha leiab selles ühiskonnas, mis siiani teda justkui välja oli sülitanud. Ja mida tema endast eemale lükkas, kapseldudes üha rohkem. Kuhugi pidama ta ei jäänud, vahetas erialasid nagu elu oleks island hopping. Nii ei tekkinud tal ka stabiilset sissetulekut ega üldse midagi kindlat. Naised ta juurde pidama ei jäänud, õigemini ei lasknud ta ise kedagi enda lähedale. Nii kogunes tüdrukuid ta mälestustesse nagu elatud aastaid ning mida rohkem neid sai, seda rohkem hakkas ta neid segi ajama ja unustama. Järjest tühisemaks muutus see, mis oli olnud ja ebamäärasemaks ees ootav. Kas ta ootas veel midagi? Ta istus paduvihmas.

Ta tõusis püsti, ümberringi hämar mets, võttis männinajalt jalgratta ja suuna linnale. Vihmapiisad prilliklaasidel tegid nähtavuse pea olematuks, ta veeres vaikselt. Veidi külm ja ebamugav, kuid ei midagi hullu. Vähemalt mingi teekond, mingi liikumine. Kodus ootasid teda omaenda tüütud mõtted, pigem siis juba kulgeda. Lükata edasi seda kohtumist. Kõige parem on koju jõuda siis, kui saab kohe magama minna. Ta märkas üle põllu metsapiiri ja selle kohal kitsast valgustriipu, viimast jälge möödunud päevast.

---

Rohkem ei teagi, mida öelda, jooksin kuhugi kokku endaga. Tahaks omletti. Lähen poodi, toon mune. Ülevalt korruse naaber alustas tööpäevaga, õnneks ei mingit puurimist, vähemalt veel, kuid raadio mängib liiga valjult. Kuulen neid tüütuid raadiohitte. Minu õudus. Epp Petrone Print. Minu õudus. Minu omlett. Minu kallis. Minu Helerin. Minu maiustused. Minu Maiuspala. Minu Sky Plus. Minu Mc Donald’s. Mis veel? Minu elu. Mu mõtted. Tahaks uut pusa, musta suurt, kapuutsiga. Nokamütsi ka, mis pähe mahuks.

Muidu samad riided, kogu elu. Samad riided, kogu elu. Ei vaheta midagi, ei viska midagi ära. Samad riided, kogu elu. Ei osta midagi uut. Kui siis kaltsukast. Kõik on olemas. Kiusatus osta, aga ei. Arved tahavad maksmist. Need on olulised. Riided ei ole olulised, mul on kõik olemas. Ei raiska raha. Söö, mida on. Tatart. Ja asju. Maksa makse. Ei. Ei maksa. Aga siis juhtub jama...

Okei, ongi kõik, on nagu on. Eks me näe. Tuleb, mis tuleb. Üks kahest, kas eduelamus või elu õppetund. Kas on ka midagi muud? Ma ei suuda enam kannatada iseennnast. Miks ja kuidas see nii raskeks on läinud? Ei tea. No hästi, lähen edasi... Kuhu? Ei tea... Olen reisil. Vajan uut jalgratast.