Unerohi ja Netflixist White Tiger. Meenutab India vaibi. Vahepeal oli Indias rändamine oma kutsuva maagilise võlu minu jaoks minetnud, kuid nüüd, aasta sügavas koroonas olles, pika talve üle elanud, tahaks tagasi, neid karaktereid, seda vaibi. Kui jälle saab reisida, siis tahaks Indiass minna küll. Võib-olla isegi mitte ennekõike kohad, aga just need inimesed. Tänavad on rahvast ja elu täis, just seda ma igatsen kõige rohkem, seda mälu, lärmi ja enda usaldamist sellesse pöörisesse, kust sa ei tea, kuidas välja tuled. Silma on niipalju võimalusi, mis saab juhtuda. Elud on teise hinnaga, kuid elulisus on samuti teine.

Muidugi tahaks näha ka Mehhikot, kogu Lõuna-Ameerikat, Aafrikat, Mongooliat, Kariibi mere saari, üldse kõikvõimalike saari, ka Davidit ja Nga-d Tai saarel. Pean leppima Nga postitatud fotodega, kuid ma ei suuda kujutleda, mis võiks olla parem saabumisest sinna saarele. H-ga, kui meie suhe vastu peab, kui ta tahab ja saame minna, viia ta sinna mägimajja, ta jumaldaks neid inimesi ja seda saart. Ma tahaks seda avastada koos temaga.

Ma ei tea, mis saab. Oleme tülis. Iga nädal lendame õhku, sõimame, heidame ette, murrame reegleid, tulistame igast suunast. Haavume, ähvardame. See suhe on lahinguväli. Ometi ei saa sellest välja, sest tean, ta on inimesena armas, kallis ja me suudaksime teha samu plaane. Mina ei usu liiga palju endasse ja tema vist veel vähem. Igatsen kaugeid ja võõraid kultuure, nendega kohtumist. Selleks on vaja mingil hulgal raha. Mida ma teen? Esialgu ikka ootan... Kui rahaküsimust ei oleks, siis kuhugi saaks ikka minna. Taisse, ma ei tea, kuid Aafrikasse küll. Mehhikosse samuti. Kui äri jookseb, siis miks mitte. Igaljuhul siin pole palju head. Jah, meil pole komandanditundi, kuid kõik muu on väljasurnud. Ehk on see parim aeg olla meditatsioonikeskuses.

Mu vana ja truu Peugeot tirr lendas tagurpidi. Ülevaatuse käigus selgus, et ka tagumised hammasrattad on läbi, vist ka esimesed ja veel mõned elutähtsat “organid”. Tuleb teha täishooldus ja veel nii mõnigi parandustöö, kokku kakssada nelikümmend neli eurot. Vähemalt saab ratta korda, on võimalus põgeneda teatud tundideks teele, Vääna või kuhuiganes. Kui sain talvel sõidetud, saan ka nüüd, kui ka kõik läheb kinni, kui kehtestatakse kasvõi komandanditund, siis päevaseid rattasõite saan ikka teha. See mu pealmine lahinguplaan praegu ongi.

---

Hommik on helgem. Puhanud, kerge peavalu, kuid hoopis teine tunne, kui varasematel päevadel. H. helistas ja tuleb siia. Leppisime kokku, et täna on tema päev, otsustab ise, mis me teeme. Kardan, et ta tuleb siia ja on lihtsalt oma ideetus kollapsis. Paneb mind pealt vaatama oma kurbust. Mõttes juba sõimlen temaga. Teisipäevast saati keeb viha, ma ei tea, kuhu paar viimast päeva kadus. Eile oli tipphetk, depressioon ja kuskil all pulbitsev karje, mida ma välja ei lasknud. Selline tõsine ja vastik olemine, kus midagi õieti ei taha ja mingit perspektiivi ei näe. Tunnen, et vihkan H-d, ei taha teda näha. Ei taha kedagi enda kõrvale praegu, võib-olla mõnda head sõpra...

Eile läksin jala Nõmmele ja tulin sealt ka tagasi. Mõnus oli peale sauna pikalt jalutada karges õhus. Nõmme on ikka veel talvemaa. Nõmme keskuse juures ostsin Super Alkost paar jooki, mingi arusaamatu Hoggy’se, millel oli mingi Yuzu-nimeline asi vist sees, ühesõnaga mingitlaadi longero edasiarendus ja ühe õlle. Mõlemat oli kodus väga mõnus juua, muidugi said need kiiresti otsa, kiikasin korra külmkappi, kus oli viina lõpp, kuid see ei tundunud ahvatlev. Enne magamaminekut pits haljast viina? Ei, nii kaugel ma veel ei ole. Õlut oleks küll tahtnud. Tõeline õnn, et sain pikalt ja hästi magada... Oleks rohkem selliseid öid... Nüüd tahaks jooma hakata. Laupäev, ühtegi plaani pole... Mis mu kaalulangetusest niimoodi saab? Katastroof :)

Nii tahaks midagi tuimestavat, et oma emotsioonidega hakkama saada, et H-ga hakkama saada. Vihkan ta surumist. Koju me ei jää, ise ta ütles, et tahab midagi muud teha. Vaevalt, et tal nüüd mõni plaan on. Ma võiksin valmis olla ja alla minna, kui ta jõuab. Okei, söön ära ja püüan rahulikult võtta, aga ma fucking vihkan, kui ma olen tige nagu herilane ja keegi hakkab nussima. Hakkab etteheiteid tegema ja seletama, mida ma võin ja ei või, mida õigesti teen ja mida mitte.

Ma lihtsalt keen.