Uskumatu, mis just juhtus. Ei, ei midagi suurt, aga hämmingus olen ikka. Leppisime H-ga ära, kõik oli nagu hästi, tuli eile külla. Õhtul juba hakkas midagi natuke kerima. Aga olime sellest üle. Hommikul oli ta selles tuttavas masendavas meeleolus, ta silmadest peegeldus meeletu kurbus, mis riivas ka mind, tõi ka minus nuttu üles. Õnnestus jääda enda keskmesse üsna hästi. Ei lõiganud ennast temast ära. Ta tundus olevat apaatsuse ja kurbuse vahepeal. Suust ei saanud õieti sõnagi. Vist kannan talle natuke ka oma emasuhet üle. Mõttes vaidlen temaga, olen solvunud laps. Raske hommik, armastusest nii kaugel, kui üldse saab. Kaks õnnetut ja katkist inimest proovimas koos olla... Kuid mul oli seda mõnes mõttes lihtne teha, sest olen ta valinud ja ei taha muud. Täpselt aru saamata, kas see on armastus või kinnisidee. Sest vahel tundub, et mingit armastust ei ole, on vaid vaev. Pööras sulaks, külm tuul painutab puulatvu.

Natuke istusime, jõime kohvi, ja siis ta läks. Olen nagu natuke solvunud, et ta ei lähene mulle, ei anna mulle midagi. Mina olen ainus, kes püüab seda vaikivat seina lõhkuda. Tuju üleval hoida ja kontakti luua... Kas see hakkabki nii olema? Et on rõõmsad õnnelikud hetked, kus on imeline ja mänguline klapp, nauding teise kohalolust, mis vaheldub madalseisuga, talumatu tundega. Mis selles talumatut on? See leinameeleolu. Ühest küljest soov hommikul tegutsema hakata ja teiseltpoolt see kahvatu jõuetus ja kurbus, mis ähvardab alla neelata. Kõige raskem ongi vist see, et sellele pole mingit seletust. Kui uurin, siis ta ütleb, et tal on palju mõtteid. Jagada ta neid ei taha. Pilk on eemale suunatud. Sümbiootilisele struktuurile omane joon, ise on energiast nii tühi, et pole ka midagi anda ja siis pöörab pilgu aknast välja. Väga keeruline... Suur armastus ja suur valu. Küll aga pole ma ammu tundnud nii suurt soovi olla kellegi kõrval, just tema kõrval.

Kui ta läks, siis ta oli näost kahvatu. Nägi välja nagu ta võiks kohe minestada. Täiesti tühi. Mida sellises olukorras teha? Kas ma saan teda päästa? Ei, aga mulle tundub, et ta võib-olla ootab. Ootab päästmist või siis järjekordset ebaõnnestumist. Raske teema... Tahaks selle teema kõrvale panna ja keskenduda muule. Asjadele, materiaalse maailma ahvatlustele. Osta endale kõik Apple’i seadmed ja luua illusoorne ökosüsteem enda ümber, äralõigatud tunnetest, vähemalt negatiivsetest. Tegelikult saan aru, et minu häiriv tunne, kurbus peegeldab mu võib-olla et parimat omadust, olla kaastundlik, tunda koos teisega, selle taga on soov, et oleks hästi. See on armastuse tunne, kõige all on ikkagi armastus. Selles pole midagi valesti, et ta kurb on või et mina olen. Kui see häirib, siis järelikult peitub seal mõni kognitiivne moonutus. Kurbus ei tähenda halba. Sest selles polegi midagi halba. Nii et kõik on ikkagi hästi.