Eile ei joonud. Katsun täna ka mitte. Hommikul ärgates oli ikka sitt. Tujutu. Aga ei tahtnud ka voodis edasi lebada. Pressisin ennast üles. Lükkasin ennast välja, õue. See oli hea mõte, kuigi enne minekut kogu mõistus justkui püüdis veenda, et see on mõttetu ettevõtmine. Kõndisin natuke, metsatukka jõudes oli näha välja sulanud metsaalust. Jahe õhk mõjus värskendavalt. Kolm prouat praktiseerisid midagi tai chi taolist, neil olid käes punased jaapani lehvikud, millega nad oma aeglastele sirutustele aktsenti juurde andsid. Polegi varem midagi sellist näinud. Õues on tõesti kuidagi kergem. Saab välja oma peast. Pole suutnud uudiste lugemist lõpetada. Ilmselt see pealkirjade foon loob ärevust. Tundub, et olukord on väga halb. Õue minnes on nagu ikka, on puud, kevadine õhk, liikumine kahandab muremõtteid. Maailm on alati midagi muud, kui seda toas olles ette kujutan. Alati kuidagi laiem, avaram ja lootusrikkam, kui see konstruktsioon, mille oma peas loon... Kuigi kutsub ka fantaasiamaailm, istumine oma toas ja mingi teise reaalsuse loomine ning selles elamine, siis mul kipub see väljamõeldud maailm ikka väga talumatuks minema. Rahutuks, talumatuks, enesehinnangust ei jää suurt midagi järele... Ning meeleheites jooksen siis välja. Ja aitab. Kuidagi aitab. Olen nüüd aasta aega sisuliselt iga päev joonud, jalutades nägin kõnnitee serva jäetud tühja Jamesoni pudelit, tekkis pilt mõnusast öisest joomisest ja kõndimisest. Aga püüan nüüd piiri pidada, algus on kõige raskem, ma tean. Kui juba kuu aega ei joo, siis läheb olemine heaks. Peale kahte kuud kaob pidev alkoigatsus. Ning siis juues pole mõju üldse hea. Vähemalt minu jaoks. Ning paarist õllest tekib ebaausalt kehv enesetunne järgmisel päeval. Seega tundubki oluline teha paus. Vähemalt kuu aega. Siis peaks juba lihtsamaks minema.

Ja samal ajal on igatsus läbude järele. Meenub, kuidas eelmine suvi, peale öö läbi pidutsemist sain sõbraga kokku, kõndisime jalgsi minu poole, mul oli kohver külma Urquelli. Päike paistis, kuid me olime toas, oma fluidumis, jõime õlut ja vedelesime.

Muidugi on meelest läinud, mis sellele järgnes... No see, mis alati järgneb. Mitu päeva masendust, mil elamine tundub täiesti võimatu. Selles mõttes on kaine olla ikkagi lihtsam. Igavam, kuid kergem. Võib-olla olen ka õnnelikum, kuid elu on igavam...

Nii et kannatab elada. Nüüd tunnen, et venitan, kirjutan mingit mõttetut sedastust... Mis siis veel? Ikka mõtlen iga päev H-st, pole ikka ühendust võtnud kumbki meist. Tahaks tagasi neid häid momente, aga siis meenuvad keerulised õhtud ja hommikud ning neid ei igatse küll.

Mis veel? Ei midagi, ei midagi, ei midagi...

Kui keegi tuttav imestab, et miks ta elu ei edene, miks pole autot, maja, pappi ja ehteid, siis on kõrvalt seda nii lihtne näha. Ta kas ei tee väga midagi, lihtsalt tiksub. Või on iseloom tõrjuv. Enda puhul on seda keerulisem näha. Kuigi eks ma jah, olen ka väga passiivne. Turbulentselt õnnetu, kuid seejuures passiivne. Mida ma loon? Lihtsalt ootan, et midagi kukuks sülle. Isegi kui on mingi võimalus, siis tihti ei haara kinni, ei tundu õige asi.

Ja siis tunnen süüd. Et ma ei vasta inimestele Facebookis, ei vasta kõnedele.

Täna tekkis taas see ammune lootus, illusioon, et äkki saab kuidagi lihtsalt palju raha. Hakkaks pokkerit mängima, klõbistaks natuke ja teeniks selle käigus miljoni. Kuskilt käis uudis läbi, et ühel eesti poisil see õnnestus.

Aga nüüd sööma. Energiat on vaja. Süüa on vaja. Elada on vaja.