Eile lõpuks rääkisime. Kõigepealt tahtis ta oma asjadele järgi tulla, kirjutas üleeile viisakalt, nagu meie vahel ei oleks midagi. Kas see oli trikk? Ta on varem ka nii teinud, et tahab oma võtmeid tulla tooma, kuid tegelikult on see võimalus taas suhteid soojendada, rääkida. Kuid selgus, et ta oli palavikku jäänud. Ütlesin, et olen teda igatsenud. Ta andis mõista, et meie vahel ei ole ega tule enam midagi. Eks see oli loogiline, ma ei olnud pea kaks nädalat ühendust võtnud. Jalutasin valgustatud õhtuse Lepistiku pargi käänulistel radadel ja ei teadnud, mida öelda. Raske on lahti lasta. Tahaks teda tagasi enda juurde. Kuid samal ajal oli säilinud ka midagi ratsionaalsusest, mille abil mõistsin, kuidas see olukord tekkinud oli. Veel kaks nädalat tagasi olin kindel, et ma ei suuda tema tujumuutuste ja kalduvusega öösiti tülli keerata, toime tulla, pigem olla siis juba üksinda.

Kuid eile õhtul. Sihitult ringi jalutades ei igatsenud ma kedagi teist. Ainult teda ja teda. Enam ei tundunud üksinda elamine ja olemine mingi privileegina. Pidime minema suve alguses Hiiumaale telkima. Nüüd siis lähen üksinda? Eks miski pole veel kindel. Äkki ikka midagi saab meist? Lootust on. Eks selle võimaluse ees on samuti hirm. Mis siis, kui kõik jälle kordub ja ühel hetkel mõtlen frustreerituna taas sellele, kuidas oleks võinud juba varem lahku minna, sest siis poleks enam nii valus.

Õhtul jõin kaks õlut, kaks viinakokteili ja uinusin unerohu abil sügavasse unne kuni hommik äratas.