Jah, see eilne oli nagu ta oli. Meeldejääv kindlasti kauaks. Ka tema jääb alatiseks meelde. See kõlab nii labaselt, aga nii vist on, muud ei olegi öelda, kui et küll aeg parandab haavad. Kui ma oleksin enda sõber (olengi), siis saan öelda ainult, et mul on kahju. See polnud sinu süü. Ja et mina olen sinu jaoks alati olemas.
Eilne istumine Kalamaja kalmistupargi pingil... See oli märgiline. See oli punkt. Sain teda võib-olla viimast korda hoida enda vastas. Saime rääkida asjadest, millest ainult meie terves maailmas saame aru, millel on tähendus meile endale. Iga suhe on looming. Ja seda pilti, mille olime maalinud kaheksa kuuga, nüüd vaatasimegi. Vihma tibutas. Ma anusin, palusin, keelitasin teda minuga jääma. Ta jäi endale kindlaks. Ta ei läinud ära ja ma ka ei suutnud, kuigi teadsin, et kõik on räägitud. Kallistasime veel kuni lõpuks pisarsilmil ütlesin tsau ja läksin pisarate voolates oma teed. Muud polnudki. Meie suhe algas suvesoojusega ja lõppes kevadise külmaga, vahetult enne tärkamist. Nii nagu lahkuminek on külm, nii oli ka ilm. Läksin pärast tantsima, see natuke leevendab, kuid lõpuks tuleb ikka koju minna ja iseendaga silmitsi seista. Võtsin unerohtu, antidepressanti ja mitu lonksu viskit. Õnneks sain magada.
Nüüd on uus hommik, juba lõuna. Lähen õue, lähen jalutama. Rattasõiduks on vist liiga vihmane. Aga kõndida saab kaua. Kuni mõtted jälle liikuma hakkavad. Kodus on lihtne jääda kinni, praegused mõtted ja tunded on liiga suured selle väikse toa jaoks, pean minema maailma.
Paar nädalat tagasi helistas sõber ja ütles, et me lähme La gomerale, Hispaaniale kuuluvale vulkaanilisele saarele. Seal on Pärnu kunstniku Ave Nahkuri maja, mille saaks detsembri alguseni üürile võtta. Olin seda ideed nii ja naapidi kaalunud, kuid peale eilset, kus suhtele sai punkt pandud, ei hoia mind miski enam kinni ja tahan seda keskkonnavahetus küll. Vaatame, kuidas sellega läheb. Loodetavasti õnnestub jaanipäeva paiku sinna lennata. Mina olen valmis. Siis oleks kuu aega tööd siin Eestis filmivõtetel ja peale seda La gomerale. Sinna majja mahub veel külalisi, nii et teeksime sõprade seas reklaami ja kutsuksime inimesi külla, nii saaks üürikulu vähendada.
Kui mõistlik osa minus kutsub üles Eestisse jääma, tööd tegema, arvestama ja alalhoidlik olema, siis minus on ka üks teine osa, hipilik mina, kes ütleb, et küll jõuab raha teenida, küll saab hakkama kuidagi, mine! mine! näe maailma, tee, mis sind õnnelikuks teeb. Minna sõbraga kuhugi kaugele saarele, see ongi ju elu! H oli ka hipitüdruk, eile, kui rääkisime, siis kutsusin teda ka saarele. Nägin, kuidas ta silmad läksid särama, kui me oleks koos, siis ta oleks kindlasti tulnud... aga nii pole enam mõtet mõelda. Sest me pole koos. Ja ma lähen üksi või siis kellegi teisega. Kui aga õnnestub minna... Selle kohta saab teha eraldi blogi või siinsamas jagada muljeid. Loodan väga, et õnnestub minna. Kõik on nii ebakindel tänases maailmas.
Nüüd aga jalutama ja vaatame, mis mõtted pärast pähe tulevad, kui olen värskes õhus olnud mõne aja.
Vajan sind praegu rohkem kui kunagi varem.
"Kuis lahutan meelt, kui valutan, lagunen seest
olen põletand kõik sillad las ma lammutan veel"
---
Õhtul. Peale kaheksateist kilomeetri kõndimist. 25696 sammu. Kurbus on endiselt kohal. Aga mingi rahulolu on tekkinud. Pikast matkapäevast. Olles käinud metsas jõudsin lõpuks ikka tagasi mustamäele. Paneelmajade vahel tekkis järsku mõte, et nii väga vahet polegi, kus kõndida. Oluline on see, mis kõndimise ajal toimub meeles. See oli šokeeriv avastus. Koguaeg arvasin, et peaks minema kuhugi, kus on hea matkata, mäed, saared, mingisse eksootilisse looduskaunisse kohta, kuid see nn meeleparandus toimib kõndides igalpool. Muidugi, tahaks mägedes ka ikka käia ja midagi on seal teistmoodi kindlasti, kuid jah, oluline on liikuda ja nii väga vahet polegi, kas seda teha külmas aprillilõpu Tallinnas või näiteks palavas Itaalias. See oli minu tänane teekond ja sellisena ainulaadne. Jalad annavad veidi tunda, tallad on soojad. Kõndides sai eriti selgeks, et see, mis mu peas toimub on protsess. Olen protsessis, lahkumineku protsessis ja eks ta kuhugi ikka viib, alati on viinud.
Kohe tuleb A. külla. Ta sai ka vist hiljuti haiget. Ma ei taha ju kedagi peale H, kuid teda pole ja siis on valik kas olla üksi või kellegi teisega. Vaatame, mis saab. Võib-olla olen õnnega koos, et on keegigi, kes viitsib tulla ja pakkuda oma kehasoojust. Võib-olla see on juba suur asi. Siiski, tunded on vastakad. Ma pole valmis kedagi teist oma ellu veel lubama. G. kirjutas, et koos oleks hullem. Ta on veel koos, aga plaanib ka lahku minna. Tal on samuti tüliderohke suhe, pidev kaklus ja äärmused. Veider on ikka see lahkumineku aeg... peas korduvad mõtted on valdavalt seotud minevikuga, selle inimesega, selle plikaga. Kurat teab, milleks see hea on. Miks on hea heietada neid samu mälestusi, mida enam korrata ei saa? Vähemalt selle inimesega mitte. Ta ütles õigesti, et me mõistsime üksteist hästi, aga kumbki ei tulnud teisele vastu, polnud nõus painduma teise soovide kohaselt. Aga kas peabki? Kas naiivne on minust ikka veel arvata, et äkki ei pea muutuma, vaid aktsepteerima teist? Ja kas samavõrra naiivne on temast loota, et ma hakkan ta pilli järgi tantsima? Ma ei tea. Ei tea muud, kui et aeg parandab kõik haavad. Kasvatab kärna ja eks siis pärast saab otsustada, kas lasta see taas lahti rebida või hoida haava isolatsioonis, kaitsta seda iga hinnaga.