Juba puhuvadki uued tuuled. Muidugi on nukrust, igatsust, kuid on tunda ka lootust ja rahulolu. Ei olegi nii raske, kui ma arvasin. Tundub, et on võimalik veel edasi elada. Alates aasta algusest on hommikud olnud tujutud, elu kui koorem, tüütu kohustus elada veel üks päev. Kuid eile ja täna on midagi natuke teistmoodi. Kevadine ärkamine on vist ka mulle mõjuma hakanud. Kohe on algamas töö filmivõtetel, ka see sunnib ennast kokku võtma, tegutsema hakkama. Pole ammu pidanud nii vara ärkama, kui täna, kuid tundub, et see mõjub hästi. Saan välja oma pisikesest maailmast.