Koerailm. Tuuline ja vihmane. Võib-olla just peaks välja minema? Täna õnnestus joogat teha ja mediteerida natuke. Sellised hommikud on õnnistatud. Tekib kontakt kehaga ja ka endaga. Üritan sotsiaalmeedia kasutust kontrolli alla saada. Pidev Twitteri, Facebooki ja Instagrami tsekkimine ajab hulluks. Närviline tegevus. Isegi ajast pole kahju, vaid see on nii mittenauditav tegevus, kuid miski sinna tõmbab. Soov leida mingi kiire pääsemine sellest, mis on, lõhestuda virtuaalreaalsusesse. Luhtuma määratud lootus, et ehk seal leidub midagi head ja mõnusat. Midagi ihaldusväärset.

Eile õhtul sõitsin koju, tuul kangutas jalgratta lenksu. Telliskivist läbi sõites iga kord loomelinnak justkui karjub oma tühjuses. Ainult tuul. Otsin ikka veel märke eelmisest suvest. Lokaalid paistavad alles olevat. Peatus, vahvliputka, džinnibaar. Kuid ei mingit hooaega. Nagu kuurortlinn, kuhu oled sattunud hooajavälisel ajal. Kodus oli janu ja oli ka õlut. Sõin lõhesaiu ja jõin õlut. Oli mõnus, kuid hommikul taas kalts olla, ilmselt see ikka seotud alkoholi tarbimisega... Proovin siis, et täna ei joo. See igapäevane joomine kipub pikemas plaanis väsitama. Ei jõua niipalju. Ega ma suurt midagi ei tee nagunii, aga isegi see kerge sport on vaevalisem. Tunnen, et on aeg ennast taas kokku võtta. Keskenduda, õppida. Leida oma tee. Olles eelmisel päeval mitte joonud, tunnen ennast reipama ja julgemana, ei karda inimesi niipalju. Ei taha kookonisse pugeda, vaid võin natuke mugavamalt siin ühiskonnas toimetada.

Me elame veidrat elu. Kuidagi väga pinnale on tulnud taas see, et me ei tea, mis toimub. Jah, optimistlik version on vaktsiin ja sellega viiruse alistamine. Kuid ikka tekib hirm, mis siis, kui sügisel tekib mingi uus tüvi, mis kõiki enneolematu kiirusega murrab? Pole kedagi, kes saaks seda välistada... Nii et elu kontrollida ei saa.

Jäin vaatama vanu pilte Stroomi ranna ja Pelgulinna piirkonnast. Armas ja kodune piirkond.

H-d ei ole juba nädal aega, pole temaga suhelnud. Pidev igatsus närib hinge. Valus on olla ilma temata, aga solvumine ei lase ka ühendust võtta. Tahaks otsast alustada, nullist, ilma solvumiseta. Tean, et see pole võimalik. Miski minus siiski ütleb, et tema on see õige. Muidugi, olles nädala eemal olnud, kasvab igatsus eriti räigeks. Pidevalt on paha olla, vaid üksikud rõõmu- ja rahuhetked. Igatsen, igatsen, kuid kui meenutan reaalseid olukordi, rohkeid tülisid, mis meie vahel olid, siis ei oska neid tagasi tahta. Tahaks tema lähedust, silitada tema käsi, tunda tema keha enda vastas, kuid neid konflikte, ei. Neid jõuetuid ja kohmetuid hommikuid, kus ma midagi temaga pihta ei osanud hakata ja tajusin seda hääletut etteheidet: "miks sa minuga ei tegele? Miks sa ei armasta? Miks sa ei hooli?". See oli rusuv. Minu kogemus ja nägemus on, et reaalsust loome me ise. Teised ei ole meie kannatustes süüdi. Muidugi, kõigel on põhjus ja näiteks lapsepõlvetraumad on loonud konstruktsioone, mida mööda käime, kuid isegi elades kellegi teise elu, valime me selle ise. Võim ja vastutus oma elu ees on ainult inimesel endal. Selline on mu nägemus. H aga tundus, et tedlikult või pigem mitteteadlikult projitseeris kõige halva põhjused mulle. Ma esindasin seda kurja tema tunnetes, mõtetes, käitumises. Veelgi kaugemale minnes - esindasin isa, kellelt ta ei saanud piisavalt hoolitsust.

Vahel ja tegelikult päris tihti tundub kõik täiesti mõttetu ja lootusetu. Suure tõenäosusega anname lastele selle, mida ise vihkasime oma vanemate juures. Või siis kompenseerime teisele poole üle. Jah, piisavalt armastust ja piisavalt hea suhe on võimalik, kuid ma enda puhul miskipärast ei usu sellesse. Kardan korrata vanemate abielu õudust. Milleks see üksteise hävitamine? Lõputu põrkumine samade kivide otsa? Otsustada mitte saada lapsi, mitte jätkata seda katkist õmblust, tundub samuti kurb. Kurb on alla anda. Kuidagi kitsas ja väga väike tunne tekib, kui seda otsustan. Tõmbuksin nagu pisikeseks kokku. Pisikeseks munaks, kes on siin maailmas äralõigatud pallina, teetolmu vahel kivikesena, kellel pole teistega asja, kes lihtsalt ootab, millal ta ära pühitakse.

Siis tundub jällegi, et pere annaks nagu olemisele mingi mõtte. Aga kas annab? Ja kas oleks põhjendatud saada lapsed ainult sellepärast, et ma vajan mingit mõtet oma elule? Või peaks küsima: kas neil oleks hea siia tulla? Ma ei tea...