Kramp. Ei osanud kuskilt alustada. Alustan siis siit. Nendest sõnadest, kes on on mu seltsilised sel sombusel ja külmal hommikul. Vaikselt hakkab kiiremaks minema, töö tuleb peale ja selle üle on ainult hea meel. Saab unustada möödunud suhte. Veider, kuidas peale lahkuminekut ikka mõtlen sellest ühest inimesest nagu kedagi teist ei oleks. Õhtul rattaga läbi vihmase linna kodu poole sõites vaatasin ärevust tundes vastutulijate nägudesse, otsides sealt teda, mõeldes, et see võib ju olla tema, ta võib vastu tulla, puhtjuhuslikult. Siis juba fantaseerisin, kuidas ta on koos uue kaaslasega ja mängisin peas läbi oma reaktsiooni. Vihm muutus tugevamaks. Sõudsin läbi kaotuse. Leinamõtted. Küll varsti läheb paremaks. See on ainus, mida endale öelda. On selline aeg nagu on. Ei taha lugeda, teen ainult hädavajaliku, muul ajal jalutan, liigun, näen inimesi. Kõik on lihtsam, kui iseendaga olla. Kõige raskemad on õhtud. Eile läks mitu tundi, enne kui uni saabus. Käis mitu kurbuselainet, kuid siis tuli ta ikka ja viis mind endaga kaasa. Tõsi, nägin hirmsat und. Pidutsesin, ei jõudnud kooli. Olin julm, saatsin inimesi surma. Nägin, et nad saavad surma, kuid ma ei soovinud neid päästa. Ühele ussile, kes viimase aasta jooksul on korduvalt sitta keeranud, maksin ka kätte. Kui päriselus tema võitis, siis unes sain talle kätte maksta. Lõpuks jäin lifti kinni, lift hakkas vabalangema, siis jäi seisma, lõpuks ei saanudki aru, kas seisis või kukkus. Uutmoodi oli seal unes see, et tegelesin mingi peojärgse terviseprobleemiga. Süda lõi väga kiiresti, olin rivist väljas, hirmul. Õlu tundus maailma parim asi, kuid pealejoomiseni ei jõudnud.

Linnud laulavad ja lasteaiast kostuvad hõikeid, taustal magistraali müha. Nii need päevad mööduvad. Olen mõned päevad jälle võtnud ad-sid, taas segadus, kas peaks või mitte. Aitavad magama jääda, teevad loiuks ja uimaseks, mis on ühest küljest mõnus, teisalt tüütu. Ei mingit tahtmist tegutseda, samas pole ka ärevust. Nii et ei teagi, mis arvata.

Eile käisin deidil. Midagi romantilist seal polnud, ei oodanudki seda. Tahtsin lihtsalt aega sisustada, olla kellegagi, et mitte olla üksi. Minust aasta vanem tüdruk, kuid nägi julgelt kümme aastat noorem välja. Ilus, tark. Harva, kui tutvun kellegagi, kellel on haridus, kraadid, saavutused, põnev töö. Nagu ikka, siis on kohe kohtumise alguses selge, kas tuleb midagi või mitte. Algus oli natuke raske, rääkisime juttu, kuid särtsu polnud, minul väsimus ja temal... ma ei teagi, mis ta arvas. Meil jätkus, millest rääkida, ebamugav polnud kordagi. Sain aru, kui väga ma hindan mängulisust naistes. See on kuidagi määrav. Fantaasia ja spontaanne mängulisus, see käivitab mind ja annabki selle särtsu. Ta oli väga ettevaatlik, tundus selles mõttes igav inimene. Mis on kõige pöörasem asi, mis ta on teinud? Ma ei küsinud, kuid jah... sain aru, et ma otsin ka kedagi pöörast. Samas, viimases suhtes oli seda pöörast natuuri, sõgedat ettearvamatut plikat, üsna kiirelt läks elu koos temaga talumatuks. Kuidas ma saaks sama katust jagada inimesega, kelle puhul pole kunagi kindel, mis teda järgmisel hetkel solvab ja millest vältimatu tüli tõuseb? H. oskas tülisid üles keerata ja mina ei osanud neid lahendada. Tal oli kaks vahelduvat poolt. Üks otsekui mänguline ja armas kiisupoeg, kes lõi nurru ja kellega oli lihtne. Ning teine, vastandpool, kus oli solvumine, sünged vaikused, energiapuudus, sõgedus. Kui see tumedam pool tuli, siis seda kiiresti lahendada ei saanud. Tuli näiteks etteheide temalt, et ma ei hooli temast piisavalt. Kui küsisin, et kuidas ma saaksin temast rohkem hoolida, mida saaksin selleks teha, siis vastust talt ei tulnud. Ta isegi vihastas veel rohkem, sest selliseid asju ei saavat välja öelda. Tihti, kui hiljem tülidest rääkisime ja proovisime neist midagi õppida, siis tema mäletas sündmusi erinevalt, kui mina. See viitab ülekandele. Kahtlustan, et ta nägi minus oma isakuju ja reageeris vastavalt.

Aga mis sellest enam. Tean, et pole mõtet eelmist suhet päevad läbi analüüsida, kuid ikka kipun seda tegema. Rõõmustab, et on üks tartu tüdruk, kes mulle kirjutab ja huvi tunneb. Praegu on nende suhtluste ja kohtumiste funktsioon ainult üks, ajutiselt unustada. Sest kiiresti unustada ei saa, aeg töötleb olnut omas tempos. Praegu mahub mu ellu vaid sõpru. Huvitav, mis edasi saab? kas kõik kordub? Hakkan jälle kedagi otsima? Armun, tekivad tunded, aktiveeruvad hirmud, loon taas distantseeritud suhte, kus teine pool tunneb ennast tõrjutuna ning lõpuks, umbes aasta möödudes või kiiremini, lähme laiali ning seejärel sumbun kurbuse ja valu ookeani?

Kas jälle pean õue minema? Ilma põhjuseta, lihtsalt, et liikuda? Jah.